Jalgrattur Rein Taaramäe (Cofidis) tegi rattaprofid.ee blogis kokkuvõtte Hispaania velotuuri tänasest, 6. etapist.
Taaramäe: vahepeal käis peast läbi, kas ikka mahun ajalimiiti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Jällegi väga kuum ja teed piisavalt üles-alla, tempo polnud meeletu, aga täpselt selline, et kõigil olid jalad väga vastikult valusad. Tiimi taktika oli üks mees eest ära sokutada ja siis ülejäänud pidid lõpus David Moncoutie’t aitama,» kirjutab Taaramäe. «Alguses käiski jube sõda, umbes 65 km 52 km/h keskmist, ütlesin juba koosolekul, et mina eest ära sõita ei soovi ja aitan teistel seda teha, aga, noh, ega väga ei saa midagi teha, selleks et teisi jooksikuks ajada, aga natuke ikka, näiteks raadiosse rääkida, teisi tuule eest kaitsta ja täna näiteks ühe tõusu peal lükkasin paar korda Luis Matele hoo ründamiseks sisse, ühe korra oli umbes 15 meest ära läinud ja tõmbasin üksi vahe kinni ja korra pärast 30 km tõin pudeleidki, sellised väiksed asjad. Lõpuks saidki siis neli kutti minema ja õnneks ka meie Saramotins oli seal sees.»
«Kõige vähem kaotas liidrile sellest grupist keegi 52 minutiga ja lootsin kogu aeg, et kõik tahavad kerget päeva teha ja lasevad neil neljal mehel rahulikult võiduni minna, aga mingi aeg hakkas Leopard, Garmin ja Liquigas tööd tegema ja siis sai selgeks, et jooksikud saavad täna vaid oma sponsoritele head meelt mitmetunnise telepildiga.
Enda eesmärgiks seadsin Davidi aidata, olin viimased 70 km tema juures, kaitsesin tuule eest ja motiveerisin teda, ta ütles, et tal täna halb tunne, aga üritasin kogu aeg ta tuju tõsta ja ütlesin, et tõusul oled kindlasti hea ja kui oled, siis proovi atakkida, sest laskumine on tehniline, niiviisi alustad laskumist eest...» jätkas Taaramäe.
«Umbes 10 km enne tõusu olime ühel vaiksemal ja keerulisemal teel, kus punt venis pikaks ja nagu teate, ei taha David ees positsiooni peal sõita, nii siis kaitsesin oma liidrit taga (väga koomiline, sest teised tiimid kaitsevad oma liidrit pundi ees, ainult tuuril raskelt kukkunud Wiggins on Moncoutie stiili üle võtnud) ja sel hetkel seal vaiksel teel oli äkki pundiga suur vahe sisse tekkinud, sest tempo oli kõva ja taga oli nagu kummipaela efekt ja seda ei suutnud kõik ära kannatada, õnneks olin seal ja panin umbes 3 km hambad ristis ja srmil alla 500w ei näinud, Moncoutie istus taga rattas ja järgi me saime, Cordobasse ja tõusu alla jõudes lõõtsutasin veel pundi taga, lihased olid täiega kutud sellest 3 km proloogist. Tõusu all jäi kohe hea punt mehi matkatemposse, nii ka mina, venisime rahulikult lõpuni ja vahepeal käis peast läbi, et kas mahun ikka ajalimiiti, sest kesk-mägede etapil väiksem ajalimiit ja lõpus kaotasime oma pundiga 21 minutit (ei tea, keegi pole öelnud, et musta lipu sain, nii et okei vist) aga samas vaatasin, et kõik kulgevad maru rahulikult ja ei muretsenud pärast seda väga...kuulsin raadiost aeg-ajalt, et Moncoutie panigi mäe peal minema, on ikka loom, mäe all nõksutas pundi taga nagu minagi, võin teile öelda, et 150-pealisest grupist, mis on tõusul pikaks veninud, pole lihtne mööda sõita, 95% ratturitele on see võimatu manööver, suudaksin seda hea vormi korral teha küll aga pärast atakkida oleks küll ebareaalne.
Tervise seisundist nii palju, et jalad on ülimat valu täis, lihastega on praeguseks kaputt! Hommikune pulss oli taastunud 52 peale, mis on sama, mis tuurilgi ja pärast sõitu oli kah 62, mis on jällegi hea, tunnen siiski, et hetkel olen päris väsinud. aga pole hullu, ootan paremat päeva ja kui see peaks tulema, siis proovin, aga kuna jagan seda aitamise asja tiimist kõige paremini, siis katsun mõelda ka Davidi peale, vererõhk on mul tavaliselt 11/6, aga viimased kaks päeva 12\6 ja seegi näitab väsimust, püüan vastu pidada, ega tugevaks saamine ei käi kerget teed pidi.»