Peep Pahv: treeneri julged otsused

Peep Pahv Foto: Peeter Langovits

Täpselt aasta tagasi istusime Eesti korvpallikoondise peatreeneri Tiit Sokuga tema omanimelise korvpallikooli juures asuvas pubis ja rääkisime EMi B-divisjoni turniiri kesise alguse tagamaadest. Eesti oli saanud lüüa Hollandilt ja Austrialt ning asjade selline käik sundis Sokku tõdema, et järgmiseks suveks tulevad koondise koosseisus muudatused.

Peatreener märkis, et sugugi kõik mehed ei andnud endast platsil maksimumi ja ilmselt polegi nad harjunud seda tegema. Mängijate silmis polnud sära, jäi mulje, et nad mitte ei taha platsil olla, vaid peavad seal viibima. Selliste meestega soovis Sokk koostöö lõpetada ja nagu näha, viis ta oma plaani sirgeseljaliselt ellu. Korraga hakkasid ka fännid mõistma, et uus koondis ei tee platsil sunnitööd, vaid MÄNGIB.

See ei tähenda muidugi seda, et kõrvalejäänud mehed oleksid halvad korvpallurid – kaugel sellest –, kuid mitte igaühele ei sobi sisuliselt heast tahtest anda koondise särgis endast maksimum. Nende osaks jääb enda realiseerimine klubikorvpallis.

Kuid restardiks vajas koondis ka värsket verd, mis suudaks kogu meeskonna tardumusest vabastada. Aasta tagasi arvas Sokk, et muutusteks võib piisata paari uue mehe tulekust – kaugel 1986. aastal Nõukogude Liidu meistrivõistluste esiliiga põhjas vaevelnud Kaleviga juhtus just nii. Paar tilka tulist verd ja kõik oli korraga hästi.
Tänavust Eesti koondist dirigeeris täiesti uus mängujuhtide paar ja ma olen veendunud, et paljuski said muutused alguse just nendest meestest. Sten-Timmu Soku kohati oma kuulsa isa omaga sarnanev stiil, kindlus ja samas ka loovus ning Kristo Saage terav ja seejuures lõbusalt vallatlev mäng äratasid kogu meeskonna. Lisaks tõusis Saage roll oluliseks ka riietusruumis ja mänguvälisel ajal. Aastaid tagasi Gert Kullamäest tühjaks jäänud innustaja koht sai täidetud.

Koondises valitsevat mõnusat õhkkonda on kiitnud needki mängijad, kes selles seltskonnas juba aastaid tiirelnud. Nagu võluvitsa löögist oli juba kogenud Gregor Arbet sellel suvel justkui ümbersündinud. Tänu heale kaitsemängule aastaid Soku lemmiklapseks olnud mees näitas kammitsatest vabanenuna viskajana sellist kindlust, et pani koguni peatreeneri imestusest pead vangutama.

Ühtede headus sütitas teisi ja sealt edasi ka järgmisi. Enam polnud ühtegi meest, kes oleks koondisse tulemise eest kaubelnud endale eritingimusi.

Kuigi Eesti võidud vaimustasid ja kolmapäeval oli saalis mängu jälgimas peaaegu täismaja, ei maksa siiski tänavusest suvest liiga suurde eufooriasse sattuda. Eesti koondis lõpetas siinmail mudaliigaks nimetatava sarja luigelauluks jäänud hooaja sirge seljaga, kuid juba on paslik seada
uusi sihte. Lähituleviku eesmärk ei saa aga olla väiksem, kui järgmise EMi finaalturniirile pääsemine. Vaadates, kui õhuke on Eesti koondis, pole see kindlasti lihtne, kuid arvestades eestlastes süttinud tegutsemisrõõmu, ka mitte võimatu.