«Olin juuli alguses Ungaris noorte EMil, kui Läti, Sloveenia ja Ukraina treenerid küsisid: «Mees, mida paganat sa lastevõistlustel teed, kui su hoolealune samal ajal maailma tippe alistab?»» muigab Väät. «Vastasin, et millegi eest peab poest perele süüa ka ostma. Kirdi abistamine on minu jaoks pigem suur hobi.»
Postimees uuris 43-aastaselt treenerilt ja endiselt odaviskajalt, mis on tänavu juba kolmel korral Eesti rekordit uuendanud Kirdi edu saladus.
Heiko, vaadates seda, kuivõrd hästi Magnus ilma visketreeneri ehk sinuta välismaal võistelnud on, tuleb vist tõdeda, et kõik sportlased ei vajagi juhendajat iga päev enda kõrvale?
Täpselt nii ongi! Kui sportlane on heas vormis ja teab, mida teha on vaja, suudab ta ka iseseisvalt vormi realiseerida. Oluline on ettevalmistusperioodil tehnika nii hästi paika saada, et võistlustel kõik õnnestuks. Magnus on selles osas suurepärane näide.
Kuidas teie koostöö üldse alguse sai?
See oli poolteist aastat tagasi, kui Magnus ja Tanel (Laanmäe) lõunalaagrist tagasi tulid. Nende koostööidee Andrus Värnikuga läks lörri ja nii Magnus küsiski, kas ma oleksin nõus tema viskeid vaatama. Kuna ma töötan niigi noortega iga päev Audenteses, ütlesin, et miks mitte. Panime ajad klappima ja nii see algas.
Millised on olnud need muudatused, mis Kirdist mullu stabiilse 82–83 ja nüüd juba 85–86 meetri mehe on teinud?