Kanter: tundsin, et olen parem, aga sörkisin teiste sabas

Gerd Kanter leidis Daegu sportlaskülas rohelise tunneli, mille mõlemas otsas särab ere päikesevalgus. Sarnast valgust kumab ka tema teel Londoni olümpiale. Foto: EKJL/mumm.ee

Gerd Kanter on püsinud kettaheite suures mängus viimased seitse hooaega. Ta on saanud hiilgavaid võite, kuid elanud üle ka ebaõnnestumisi. Daegus võidetud MM-hõbedast loodab ta uut tõusu.
«Loodetavasti on jää taas murdunud,» sõnab ta.

Kanter möönab, et tänavune hooaeg on toonud palju pettumusi, ent usub, et MM-hõbe kompenseerib kõik senised tagasilöögid. «MMil on ikkagi eriline tähtsus. Hooaja jooksul võimsalt heitnud Zoltan Kövago ja Mario Pestano vajusid siin täiesti ära. Kui läheb tiitlivõistluste medalite jagamiseks, tõusevad esile ikka ühed ja samad mehed,» märgib ta. Kullamees Robert Harting on esinelikusse kuulunud viimase viie aasta tiitlivõistlustel, Kanter on sama suutnud juba seitsmel aastal.

Ometigi sõltus eestlase edu paarist pisiasjast. Heitetehnika lihtsustamisega tehti algust juba mitu nädalat tagasi, kuid oluliseni jõuti alles kaheteistkümnendal tunnil.    

Gerd Kanter, ilmselt ei mäleta sa ka ise hooaega, millal oleksid läinud tiitlivõistlusele vastu nii kesiste tulemustega.

Tegelikult oli juba alates Stockholmi Teemantliiga võistlustest vorm paljulubav. Ma pidanuks heitma pidevalt 68 meetri kanti, kuid naljakal kombel pärineb hooaja parim tulemus endiselt esimeselt võistluselt. Jättes kõrvele Eesti meistrivõistlused, heitsin kõikjal kolm-neli meetrit vähem. Olukord oli imelik: teadsin, et olin parem, aga tegelikult sörkisin teiste sabas.

Viimased kuus nädalat olid väga keerulised, seepärast on mul hea meel, et suutsin oma võimed realiseerida. Loodetavasti olen nüüd jää murdnud.

Milliseid tundeid tekitas sinus teadmine, et oled heas vormis, aga võistlustel ketas ei lenda?

Mingil hetkel hakkas treener Vesteinn Hafsteinsson mind süüdistama, et probleem peitub närvides. Kui see vastab tõele, oli tegemist väga varjatud probleemiga – ise ma küll nii ei tundnud. Mul polnud ju mingit põhjust põdeda.

Olen olümpiavõitja ja maailmameister ning neid tiitleid ei võta mult keegi, lisaks tõsine kollektsioon muid medaleid. Kui medalivabrik ükskord seisma jääb, pole mõtet nutta. Seepärast häiris mind ennast teadmatus – ma ei saanud aru, miks heited ei õnnestu.

Tegelikult pole minu probleemides midagi uut, samad hädad kummitasid mind ka 2005. ja 2006. aastal. Seega olin tagasi juurte juures.

Noore sportlasena ebaõnnestus sul mitu tiitlivõistlust: Pariisi MMil ja Ateena olümpial ei pääsenud sa isegi lõppvõistlusele. Seetõttu on treeneri võrdlus toonase ajaga ju igati loogiline.

Just seepärast ma treenerile vastu vaidlesingi. Noore mehena suurvõistlustele minnes muutuski mul jalg pehmeks ning tekkis reaktsioon, mis halvas kogu heitetehnika – ma ei suutnud enam oma liigutusi kontrollida.

Nüüd, vanema mehena, ma sellist nõrkust ei tunne. Pealegi ei pidanud paika treeneri märkus, et heidan tavapärasest vähem vaid tähtsatel võistlustel. Täpselt samad probleemid kummitasid mind ju ka Viljandis Kuldliiga etapil. Seepärast olin veendunud, et tegemist on puhtalt tehnilise probleemiga.

Kuigi sa ise ei näinud probleemi sellest nurgast, olnuks ehk tark pöörduda vaimse kindluse leidmiseks mõne spetsialisti poole.

Kuna tiimis peab valitsema harmoonia, siis mingid mõtted mul selles suunas liikusid. See olnuks lihtsalt vastutulek teisele poolele, kuid kunagi ju ei tea, mis võib aidata. Lõpuks jäi aga selle jaoks liiga vähe aega, Daegu MM tuli juba peale.

Senisest jutust tuleb selgelt välja, et olite olulises küsimuses treeneriga eri meelt. Teie koostöö on kestnud juba väga kaua ja pärast mullust medalita jäämist Barcelona EMil pakkusin oma kommentaaris välja, et sul oleks aeg muutusteks ja treenerivahetuseks.

Oleme Vesteinniga väga pikalt koos töötanud – näinud raskeid aegu ja jõudnud võituteni. Kogu selle aja jooksul on aga treeneri roll muutunud.

Alguses pani ta mind raamidesse, mis aitasid teha vajalikku tööd, viimasel ajal on ta aga muutunud rohkem konsultandiks. See on paratamatu asjade käik, kui oled juba nii kogenud sportlane, siis mida treener ikka teha saab… Oleme jõudnud nii kaugele, et mul on otsuste langetamisel üsna vabad käed.

Rollide muutumine on loomulik, näiteks Virgilijus Aleknal pole juba kümme aastat treenerit. Minugagi on nii, et füsioterapeut Indrek Tustitiga olen rohkem koos kui Vesteinniga. Indrekust on saanud väga hea abimees, kes suudab rääkida ka heitetehnilistest üksikasjadest. Kui siin enne lõppvõistlust minu tehnikat analüüsisime, tegi just tema ühe väga olulise tähelepaneku.

Kuni MMini polnud viimase paari aasta jooksul see vabadus sulle suurt edu toonud.

Otsisime mudelit, kuidas jätkata. See protsess on kulgenud väga vaevaliselt – ma pole saanud neid medaleid, mida soovisin. Pärast Pekingi olümpiat oli võimalus pikemalt maailma kettaheidet valitseda, kuid see ei õnnestunud. Aga võib-olla on see isegi hea. Ühe inimese valitsemine muudab spordiala igavaks.

Oled tunnistanud, et pärast Pekingi olümpiat polnud sinus endisaegset tugevat võidusoovi. Võimalik, et  vahepealsete aastate langust tuleb otsida just sellest.

Ma ei tahaks sellega nõustuda. Mõistagi pole võidunälg võrreldav aastatetaguse ajaga – Pekingi olümpiani oli tunne selline, et kas saad kõhu täis või sured nälga, nüüd on kõht pidevalt täis. Samas tunnen, et võidutahe on tagasi tulnud.

Berliini MMi suvel noppisin järjest võite, kuid ma ei osanud neid nautida. Nüüd on võidul hoopis olulisem tähtsus ja iga 67-meetrine heide valmistab rõõmu. Paar aastat tagasi oli see aga lihtsalt statistiline näitaja.

Võib-olla röövisid võime rõõmustada pidevad jutud maailmarekordi püstitamisest ja üldsuse ning ajakirjanduse lämmatamine kõiksugu statistiliste võrdlustega.

Statistika uurimine ja võrdluste tegemine andis meile palju väärt infot. Näiteks kui näeme, et esimese kolme katse õnnestumise protsent on alla 50, pole eelvõistlustel midagi suurt oodata. 2005. aastal Helsingis võidetud MM-hõbe oli selles suhtes avanss, Pekingi olümpia eel aga teadsin, et asjad peaksid võidu poole minema. Tippspordis on iga protsent suure tähtsusega.

Aga toonased jutud maailmarekordist ja selle püüdmine… kas need on veel üldse teemaks?

Muidugi on need endiselt teemaks – selleks tuleb aga taastada paari aasta tagune tase. Kui ma praegu heidan treeningul 68.50, siis selle pealt on maailmarekordit raske oodata. Kui aga trennis lendab ketas tuulevaikuses 70 meetrit, võib võistluses ja soodsates oludes kõike juhtuda. Õnne korral võib tavapärasele tulemusele lisanduda viis-kuus meetrit.

2009. aasta kevadel olid rekordi püstitamiseks kõik eeldused olemas, kuid tegime ise vea – püüdsime korraga kettaheite maailmarekordit ja läbi treeningute ka jõusaali rekordeid.

Ühesõnaga, pingutasime üle ja saime valusa õppetunni. Kõik sellised asjad tuleb ise läbi elada, teiste kogemustest on raske õppida. Kui keegi sellest räägib, siis tavaliselt püüad seda eirata ja sisendada endale, et minu puhul see ei kehti.

Annan endale aru, et 32-aastase mehena ei muutu ma enam kiiremaks, kuid usun, et treeninguid sättides võib jõuda rekordi jaoks vajaliku tasemeni.

Pärast ületreeningust saadud õppetundi hakkasid rääkima oma vanusest ja sellest, et nii vanad mehed ei tohi enam endise koormusega harjutada.

Isa on juba öelnud, et tippspordiga pole minu treeningutel enam midagi pistmist – poiss puhkab iga paari päeva järel.

Kui oled terve elu olnud kõva töömees ja korraga tuleb koormust peaaegu poole võrra vähendada, tundub see tõesti naljategemisena, kuid selle vajalikkust tuleb mõista. Näiteks viimasel ajal harjutasin kaks päeva ja siis ühe puhkasin. Treener soovitas küll teha ühe harjutuskorra päevas, ent mina poolitasin selle veel kaheks. Lisaks ei jälginud ma nii täpselt trenniks ette nähtud aega – mulle ei meeldi kella vaadata, vaid treenimist nautida.

Vähenes ka koormus ja heidete arv. Näiteks nüüd teen trennis 20 heidet varasemate aastate 30–35 asemel. Väiksemaks on muutunud ka jõusaalis kasutatavad raskused.

Kui sul polnud parimad ajad, leidus küllalt kiibitsejaid, kes avaldasid arvamust, et majaehituse kõrvalt pole sul lihtsalt aega harjutada. Kas uus elamine on lõpuks ometi valmis?

Uue maja ehitusele kulus kaks aastat, aga nüüd on see peaaegu valmis. Enne MMile tulekut tegime ühe kolimise juba ära. Abikaasa on vahepeal veel asju vedanud.

Loomulikult võttis majaehitus palju aega ja energiat. Asjaga tuli pidevalt tegeleda ja jälgida, et kõik kokkulepped toimiksid. 2007. aastal oli ehitus samuti pooleli, ent siis tegeles sellega rohkem minu isa ning võisin rahulikult sportimisele keskenduda. Nüüd olin ise rohkem juures, kuid õnneks on kahe maja vahe vaid 150 meetrit ja asjade jälgimiseks pole vaja kuhugi sõita.

Kuna treeningud on muutunud lühemaks ja harvemaks, jääb ilmselt rohkem vaba aega. Seni sisustasid seda majaehitusega, kuid nüüd tuleb leida mingi muu tegevus.

Eelmisel sügisel käisin hooajaks valmistudes vanade tuttavatega korvpalli mängimas. Eile (teisipäev – toim) saingi sõnumi, kus kirjas, et olümpiaks valmistumisel oleks vaja taas korvpalli mängida.

Korvpall on mu lapsepõlvearmastus ja mängin seda mõnuga. Tõsi – pärast platsil rassimist pole enesetunne kuigi hea, pusklemistest on keha päris valus. Õnneks on mu mängukaaslased kunagised meistriliiga mehed ja mängivad siiani Scanweldi nime all esiliigas.