Väikesed südamed, nauditav treening ja treeneri usaldus

Grit Šadeiko. Foto: EKJL/mumm.ee

Grit Šadeiko mõlemal randmel on tätoveeringud: paremal kiri «willpower» ehk tahtejõud, vasakul aga neli väikest südant ja neid ühendav jooneke. «See on minu perekond: ema, isa ja kaks õde, minu enda süda on siin,» osutab ta käega oma vasakule rinnale.

Noore naise jaoks on mõlemad kujutised olulised. Väikeste südamekeste kaudu on väga tähtsad inimesed justkui alati temaga koos. «Südamete tegemine oli puhtalt minu enda mõte. Tean, et perekond on minu jaoks nagunii alati olemas, kuid pilt on selle sümbol,» rääkis ta. Teise sõnumi mõttes pole aga vaja kahelda – tahtejõudu vajab iga sportlane.

Raske öelda, kas see on tingitud käele jäädvustatud kirjast, kuid Eesti parima naismitmevõistleja jutust kumab läbi, et tahtejõudu on talle viimastel aastatel tublisti lisandunud. Mille muuga saaks seletada seda, et ränkrasked treeningud on muutunud 22-aastase naise jaoks nauditavaks.

Ta ei tunne vastikust jõusaalis rassimise ega kogu sisemust krampi kiskuvate lõigutreeningute ees.
«Pärast seda, kui oled kõik asjad ära teinud, on väga hea tunne,» õhkas Šadeiko kolmapäeva hommikul Daegu MMi sportlaskülas pingil istudes ja silmipimestava päikese käes aeg-ajalt silmi kissitades. Ta möönis, et tänavu tuli korralik läbimurre – kuidas teisiti saaks nimetada hooaega, kus isiklik rekord paranes üle 300 punkti ja noorsoo EMil riputati kaela kuldmedal.

Tõsi, ilusa suve lõpp oli ebaõiglaselt karm – katkestamine universiaadil, haigus ning MMi heale algusele järgnenud seljavalu ja kõige lõpuks jalakrampide tõttu taas katkestamine. «Võib-olla oligi seda vaja, muidu olnuks hooaeg liiga hea. Öeldakse ju, et iga halb asi on millekski hea,» mõtiskles Šadeiko. Kuid pärast juhtunut valatud pisarad, mis ta enda sõnul pääsevad väga kergelt valla, on juba unustatud, tagasivaade hooajale paneb hoopis naeratama.

Treeneri usaldus
Tulemuste järsu paranemise taga võib näha neiu sirgumist vastutustundeliseks täiskasvanuks. Hooajaks valmistudes lubas treener Anne Mägi ta julgelt soojale maale harjutama. «Teadsin, et kui ma seal end ise ei sunni, ei tee seda keegi,» tõdes Šadeiko. «Kõik asjad said korralikult tehtud. Treener usaldab mind ja on väga mõistev, selline suhtumine aitab arengus edasi. Paremat juhendajat ei oskaks tahtagi.»

Šadeiko ja Mäe koostöö algas siis, kui seni Türil Leonhard Soomi juures sportinud piiga 11. klassi tüdrukuna Tartusse siirdus. Ta nõustub, et sedagi otsust võib nimetada tema karjääris murranguliseks. «Sain aru, et sinnani olin teinud ainult lastetrenni.

Tartus muutus kõik palju tõsisemaks ja raskemaks,» meenutas ta. «Alguses olid koormused harjumatud ja jalad jäid haigeks. Pärast esimest Tartu aastat oli ka ainus kord, kui olen mõelnud, kas üldse tasub spordiga jätkata.» 

Kuid piiga harjus, vigastused taandusid ja motivatsiooni jagus. Arenguhüppe juures peabki ta oluliseks just seda, et sai tänavu traumavabalt harjutada.

Tõsisema sporditegemise nimel on Šadeiko pidanud paljustki loobuma. Kuna talvel viibis ta pikki nädalaid treeningulaagrites, jäid unarusse õpingud Tartu Ülikoolis. «Õpingute edasilükkamine polnud mingil juhul vale otsus,» teatas ta enesekindlalt ja lisas, et ülikool peab veel ootama. Kuna tulemas on olümpiahooaeg, pole selleks valmistumise ajal koolis käia mõeldav.

Jõu puudumine lõi MMil välja
Olümpiale mõeldes ootab aga Šadeikot suur töö. Kuigi piiga isiklik rekord on juba korralikku taset näitav 6134 punkti, on mitu ala, kus ta näeb endal veel väga suurt varu. Esmajärjekorras pidas ta silmas kuulitõuget ja kõrgushüpet.

«Praegu pole mul kuulitõuke jaoks lihtsalt jaksu. Esimese asjana tuleb ülakeha tugevamaks saada,» tunnistas ta. «MMil lõi jõu puudumine eriti selgelt välja. Kaotasin Aasia kuumuses kehakaalust kaks ja pool kilo. Ilmselt tuli see kõik jõu arvelt,» nentis ta. «Tõuketehnika osas lubas aidata Ants Kiisa. Temaga on asjad kokku lepitud.»

Kuid enne kui tõsiselt treeningute kallale asuda, peab Šadeiko saama üle segavast seljavalust. Sünnist saadik on tal selgroo alumine lüli kasvanud vaagnaluuse ning mõnikord tekitab seal kuhugi vahele jääv närv põrgupiina.

«Lapsena palliviske ajal lõi mul selle pärast jalad täitsa alt ära. Ühel hetkel ma ei tundnudki neid… Siin Daegus kartsin, et juhtub sama asi. Seepärast tõukasin kuuli ja viskasin oda väga ettevaatlikult,» rääkis ta. «Pean õrna piirkonda selja ja küljelihastega kaitsema. Spetsiaalseid harjutusi pole ma selle jaoks teinud, trennis tegeleme nende lihastega nagunii pidevalt.»

Esialgsetel hinnangutel kulub seljahädast taastumiseks viis nädalat. Suuresti kattub see nagunii plaanis olnud hooajajärgse puhkusega. Ilmselt jääb siis Šadeikol piisavalt aega üheks oma meelistegevuseks – õhtusteks kinoskäikudeks – ja ka lihtsalt kodus olemiseks. «Mulle meeldib kodus niisama olla, et ei pea mitte midagi tegema,» tunnistas ta.