Kas Eesti Sõudeliit on kriisis? Kas Londoni olümpiale mõeldes on EOK-lt kõige rohkem, 5,3 miljonit krooni toetust saanud alaliit juba eos läbi kukkunud või paistab pilvede taga ka päikesekiir?
Bravuurikatest eesmärkidest, intriigidest ja võidust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viis paati Londoni olümpiale, kolm paati finaalis, kaks medalil ja üks kullal – selline oli Eesti Sõudeliidu presidendi Rein Kilgi visioon Londoni olümpiaks. Millised eesmärgid, milline visioon, milline tahe! Nagu öeldakse – taevas on piiriks.
Aga kui Kilk oleks toona ka oma kõige mustemas unenäos näinud, et vähem kui üksteist kuud enne nelja aasta tähtsaimat võistlust on seis selline, nagu see on praegu, oleks ta tõenäoliselt pisut madalamat profiili hoidnud.
Valusad loobumised
Samas ei saa bravuurikale sõudebossile ka midagi ette heita. Veel aasta pärast Pekingi olümpiat kuulus sõudmine kindlalt Eesti paraadalade hulka. Seitsmel järjestikusel aastal naasti tiitlivõistlustelt medaliga, parematel aegadel lausa mitme medaliga.
2009. aasta EMil võitsid Kaspar Taimsoo ja Allar Raja kulla, meeste kaheksapaat sai neljanda ning naiste kahene kuuenda koha. Mis polegi sugugi vähem tähtis – enamik neist tegeles sõudmisega ülikooliõpingute kõrvalt.
Tulevik näis helge ja ala õitses justkui vanaema roosiaed kesksuvel. Ainult nopi õisi ja naudi päikesepaistet!
Millegipärast hakkas seejärel aga kõik allamäge veerema. Mullu teenisid Taimsoo ja Raja küll EMil hõbeda, kuid MMil saadud 8. koht oli siiski pettumus. Mindi ju sinna siiski medali järele.
Medalid medaliteks. Tänavu on sõudmine ajakirjanduse veergudel eelkõige silma paistnud intriigide, teravate kommentaaride ja loobumistega.
Treeneritööst loobus tunnustatud juhendaja Tatjana Jaanson, lisaks jättis poole hooaja pealt tippspordi maailmameistrivõistluste pronksmedaliomanik Igor Kuzmin. Järgmiseks hooajaks suuri plaane teha ei saa, sest nagu ütles Eesti alaliidu peasekretär Jaan Tults: «Mine tea, äkki otsustab keegi veel sõudmisest loobuda?»
See, et ühe väikese alaliidu sportlane otsustab poole hooaja pealt kõiki koondisekaaslasi ühtäkki alt vedada, on hoopis omaette teema. Väikese riigi jaoks on iga sportlane suure väärtusega ja neid tuleks hoida. Kas või väevõimuga.
Aga väidetavalt ei olnud Kuzmini puhul otsuse peamiseks põhjuseks raha. Ta otsustas lihtsalt ka midagi muud proovida. Kõigest aasta enne Londoni olümpiat!
Nüüd ongi kurb tõsiasi see, et eilse seisuga on Eesti sõudjatel nelja aasta suurimaks spordipeoks vaid üks pilet. Taimsoo ja Raja paarisaerulisel kahepaadil väljateenitud seitsmes koht tõi Eestile esimese olümpiapileti. Heal juhul lisandub sellele täna või homme Kaisa Pajusalu naiste ühepaadi olümpiapilet.
Ometi tundub kaks piletit loodetud viie asemel nadina. Kas paarisaeruline neljapaat oleks kogenud Kuzmini lisandumisel tugevam olnud, ei saa keegi täie kindlusega öelda. Ilmselt oleks aga tema loobumisotsuseta paatkond oluliselt aega võitnud.
Koostöö oleks selle võrra ehk MMi ajaks ka grammi võrra parem olnud. Ehk kaduski just sinna poolfinaalist ja olümpiapiletitest lahutama jäänud kaks sekundit?
Tõsiasi on see, et Eesti sõudekoondises valitseb siiski segadus. Ei Taimsoo ega ka Raja tea, mis paatkonnas Londonisse minnakse. Kas tuleb istuda paarisaerulisse neljapaati, millel pole veel olümpiakohtagi? Kas tuleb kulutada taas närvirakke ja vajalikku energiat, et endale olümpiakoht välja võidelda? Ja mis siis, kui moodustatud tugeval eliitneljasel ei õnnestu siiski kvalifikatsioonivõistluselt OM-piletit saada?
Mustema stsenaariumi korral tuleks otsida vastust viimasele küsimusele. Ilusama stsenaariumi korral aga võidetakse Eestile ka kvalifikatsioonivõistluselt olümpiamängude pilet, Londonisse minnakse tugeva neljasega ning võidetakse medal!
Kriis õpetab?
Vaadates aga sõudekoondise senist praktikat, siis on tee selleni veel üsna pikk ja käänuline. Ehk peaksidki sõudeliidu juhid endalt küsima, kas senine süsteem on end õigustanud? Kas viimase kolme aasta tulemuste valguses tuleks midagi muuta? Kas paatkonnad tuleks moodustada kuidagi teisiti?
Ikka selleks, et üksteist kuud enne olümpiat ei valitseks olukord, kus peale kahe noore vägeva mehe ei tea keegi, kas ta Londoni olümpiale üldse pääseb. Oleks ju ilus, kui igapäevaselt rasket tööd tegevad sõudjad saaksid enesekindlamalt olümpiamängudeks valmistuda. Nad vääriksid seda.
Öeldakse, et iga kriis annab väikse õppetunni. Kindlasti annab ka praegu valitsev olukord Eesti Sõudeliidu juhtidele ja liikmetele vajaliku ja hariva õppetunni. Kui vigadest õpitakse, siis ollakse alati võitnud.
Ja ehk saame siis 2016. aastal Brasiilias Rio de Janeiro olümpiamängudel näha Kilgi ennustuse täitumist – viis paatkonda olümpial, kolm paati finaalis, kaks medalil ja üks kullal.