/nginx/o/2011/09/05/735988t1h644e.jpg)
Rein Taaramäe (Cofidis) tegi rattaprofid.ee blogis kokkuvõtte Vuelta 15. etapist.
Taaramäe eilsest etapist: olin asfaldi küljes nagu liimiga kinni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eile hommikul olin äksi täis ja lootsin head sõitu. Kui stardipauk käis, siis aga tundsin, nagu pidurid oleks rattal peal, jalad olid jõust jällegi tühjad,» tunnistas Taaramäe. «Eelmise päeva pingutus tuli väga palju mentaalsel jõul ja niiviisi suutsin rohkem energiat kulutada ja nüüd olin asfaldi küljes nagu liimiga kinni...»
«Alguses, kui üks 40 km kihutati, siis oli nagu scary movie’s, ainult inisesin ja kannatasin ega mõelnudki näiteks rünnakule. Õnnitlen siinkohal Kanxi (Tanel Kangert – toim) – ta pani ühe alguse tõusu peal niukse pauguga minema, hetkel kui kõik olid omadega täiesti läbi. Kanx näitas sel hetkel oma tõelist palet, hiljem bussiski rääkisid kõik Kanxi alguse rünnakust. Tema tiimile on see jube, et Kessiakoff justkui ära suri, aga Kanxile avanevad uued väljakutsed – ta on võimeline tegema sama triki, mis mina üleeile, pane Kanx!» jätkas Taaramäe.
«Lõpuks siis lasti mingi 3 venda vist minema ja korra sai metsapeatuski tehtud, kontrollisin päriselt üle, et ega jooksud vastu pidureid ei käi. Tegelikult olin ise üks paras pidur.
Pärast seda tõmmati kogu aeg jubeda tempoga, kogu aeg oli väga raske. Aru saades et täna pole minu päev, transportisin pudeleid ja enne eelviimast tõusu tõmbasin Davidi ettepoole. Tema eesmärk oli eelviimane mäefiniš ära panna, millega ta hakkama sai. Ise muidugi käsi enne alla ei lasknud, kui päriselt nägin, et täna olen vaid statisti rollis. Tõusul proovisin esimeses grupis istuda, aga umbes pool tõusu ja siis oli aku ikka täiesti tühi... Kui maha jäin, võtsin sisse oma ökonoomse tempo, sõitsin tõusu lõpuni, laskumine oli väga keeruline, niiske ja ohtlik. Seal kulgesin ilma igasuguse riskita ja viimast kuulsat Angliouru mäge vallutasin rahulikult, aga ega seda üle 20% kolli polnud võimalik rahulikult sõita, pedaale vajutades tõusis esiots lendu ja märgadel kohtadel käis ka suss all ringi...»
«Sõitsin enamus mäest koos leeduka Konovalovasega ja lõpus sugasin talle sprindis ära, sain seega Baltikumi vendadest esimesena mäest üles. Üleval vahetasin riided ja otsustasin rattaga alla sõita, poole laskumise peal aga rehv lõhkes ja mingi politseibuss võttis mind peale. Pole nii vingeid miilitsaid varem näinudki, isegi õlut pakkusid,» avaldas Taaramäe.
«Vot...suur seiklus hakkab nüüd jällegi lõpule lähenema... Täna saab puhata ja kõige raskem ja ilmselt ka kõige ilusamad hetked on kogetud. Eile ei saanud bussis teile blogi saata, kuigi sõitsime 2 tundi bussiga hotelli. Põhjuseks oli see, et vaatasin videokordust oma etendusest... ratta seljas ei saanudki aru, et ma tugev olin, telekat vaadates sai aga selgeks, et paris vedela vennaga tegu polnud...»