Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Spordi võlu ja valu - peavalu, hingamiskrambid, oksendamine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sõudja Jüri Jaanson Pekingi olümpia hõbemedalipingutuse järel liikumatult lebamas. | FOTO: Raigo Pajula

Pildikesed Bledi sõudmise maailmameistrivõist­luste finišijoonel: üks oksendab, teine ei võta
jalgu alla, kolmas jääbki kurnatult paati istuma. Ehk siis, tehke sporti - siis tuleb ka tervis?

Kaspar Taimsoo sattus eluohtlikku olukorda kuni 23-aastaste MMil, kui enne finišit teadvuse kaotas. | FOTO: Fred Killing/Null.ee

Sõudmine on üks neist spordialadest, kus on vaid valu, higi ja pisarad. See on pidev vaimu võitlus kehaga. Armutu võitlus iseendaga. «Päris surnuks ei saa sportlane end ilmselt tõmmata, organism ikka kaitseb nii palju. Aga kiirabiga on sportlasi küll võistlustelt ära viidud,» rääkis endine tippsõudja Jaan Tults.

Näiteks kaheksapaadi kunagine eessõudja Andrus Sabiin on nii mõnelgi korral võistlustelt sireenide saatel minema viidud. 2008. aasta olümpia kvalifikatsioonil veetis ta pärast võistlust poolteist tundi tilgutite all. «Tekkisid hingamiskrambid, näost olin valge ja väga paha oli olla. Ka toit hakkas üles tulema,» meenutas Sabiin võistlusjärgset olukorda.

Nalja pole
Aga see pole veel tema kõige hullem mälestus. 2005. aasta kuni 23-aastaste maailmameistrivõistlustel sattus mees lausa eluohtlikku olukorda. Sama saatus on tabanud ka Kaspar Taimsood. «Võistlustel oli päikese käes 45 soojakraadi.

Pingutasin sõidu käigus korralikult üle ja sain lõpuks ka kuumarabanduse. Ehk siis tõeline kaks-ühes-kombinatsioon! Pärast finišijoone ületamist kukkusin üle paadi ääre vette,» meenutas Sabiin, kes hingas toona päästepaati nähes kergendatult.

Paraku tegi ta seda liiga vara – päästepaadis istusid kaks õblukest naisterahvast, kes mehemürakat kuidagi paati ei suutnud vinnata. «Lõpuks saimegi kuidagi nii hakkama, et mina ise hoidsin päästepaadist kinni.

Nemad mind tõsta ei suutnud,» meenutas Sabiin, kelle sõnul lugesid arstid talle viimasel korral sõnad peale. «Ei soovitatud enam niimoodi üle pingutada. Peas võivad veresooned lõhkeda. Ega siin nalja ole!»

Samas tõdes Sabiin, et ei saa olukorra vastu suurt midagi teha. Kaheksapaadis istudes on juba ainuüksi kohustus ja vastutus kaaslaste ees nii suur, et ei saa iseendale alla jääda. «Tekib hasart. Võistled ju ikka kogu Eesti eest. Mõtled, et tuleb panna veel ja veel ja veel! Ja panedki, kuni…» rääkis Sabiin.

Ka elav sõudelegend Jüri Jaanson paistis silma oskusega endast alati viimane välja võtta. Tults meenutas, kuidas igiliikurit 1995. aasta Hazewinkeli MK-etapi järel püsti hoiti. «Autasustamisel ei suutnud ta jalgu alla võtta. Kaaslased hoidsid teda seal püsti. Tal endal olid jalad täitsa läbi, nagu puupakud all,» meenutas Tults.

Ka pärast Pekingi olümpia hõbemedalipingutust ei suutnud Jaanson jalgu alla võtta. Veel mitu minutit pärast finišijoone ületamist lebas ta liikumatult paadisillal. «Neid juhtumeid on igasuguseid, kus sportlased ei saa pärast jalgu alla. Mõni on üldse täitsa ära keeranud ja tagurpidi jooksma hakanud,» muigas Tults.

Peabki valus olema
Sõudja Kaspar Taimsoo tõdes, et ka tema puhul on üsna tavapärane, et finišijoone ületamise järel pilt virvendab ja sees iiveldab. Juba pärast poolt distantsi on jalad tühjad ja piimhape teeb piinavat valu. «Selleks tuleb ka vaimselt valmis olla.

Võtmeküsimus on, kas suudad üle mugavuspiiri minna või mitte. Enne starti juba mõtled, et seitse minutit kannatamist ja siis on kõik. Kui juba enne starti hakkad seda valu kartma, siis ei tasu sõudmisega tegeleda! See pole nõrkade meeste ala,» rääkis Taimsoo.

MM-pronks Allar Raja lisas: «Sõudmises on iga sõit raske. Iga tõmbega tunned, kuidas endast nii palju ära annad. Aga kuidagi õpid seda valu armastama. Seda lihtsalt peab armastama.»

Enamik Eesti sõudekoondislasi on end piltlikult öeldes punasesse sõitnud. Ka õrnema soo liider Kaisa Pajusalu. «Kõige suuremad sõidud olen teinud siis, kui tunnen, et piire pole ja paned muudkui juurde. Kuigi tunned, et kuskilt pole midagi enam võtta. Ikkagi võtad,» nentis Pajusalu. Aga sugugi mitte alati.

«See sõltub inimese organismi eripärast. Mõnikord on vorm väga hea, aga ei suuda end siiski lõpuni tühjaks sõita,» tõdes sõudja Andrei Jämsä. «Viimati suutsin end täiesti oimetuks sõuda 2008. aasta olümpia kvalifikatsioonivõistlustel. Jalad olid täiesti tühjad, raske oli end paadisillale vedada. Lihtsalt ei saanudki jalgu alla. Tihtipeale hakkab ka pea kohe pärast sõitu valutama.»

Ent mis siis ikkagi toob sõudekoondislased sellise ala juurde? Masohhism? Eneseohverdus? Märksa lihtsam oleks ju palli põrgatada ja raha taskusse panna?

«Keegi peab ju sõudma ka. Pealegi pole ma pallimängudes just kõige osavam käsi,» muigas Taimsoo  ja lisas: «Üleüldse – valu ei tasu karta, valus peabki olema. See tuletab meelde, mille eest võitled. Sinine, must ja valge!»

Tagasi üles