Gepardihüpe paremasse maailma

Foto: AFP/SCANPIX

Kunstjalgadega Oscar Pistoriuse edukad jooksud tekitavad hulga küsimusi ja probleeme, ent viivad kokkuvõttes inimkonda edasi. Paraolümpia aeg saab ümber, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.

«Võta oma vaip ja mine,» lausunud Jeesus jalutule mehele – see ajanudki end püsti ja jalutanud minema. Järgmisel kahel tuhandel aastal on jalutuid nimetatud santideks ja invaliidideks ning nad on siiski pidanud taanduma piiratud võimaluste maailma.

Aasta tagasi kuulsime vaat et uuest imest – Pentagoni rahastatud e-jalgade projekt (eLEGS) võib tõsta miljonid halvatud alakehaga inimesed jalule, rõivastades nad bioonilisse kunstintellektiga robotskeletti.

Arenduse taga on Californias tegutsev, põhiliselt sõjatööstusele innovaatilisi, inimkehaga haakuvaid ja seeläbi inimlikke võimalusi tohutul määral laiendavaid liikumisroboteid arendav Berkeley Bionics, kes nüüd ongi kaasproduktina loonud abivahendi rehabilitatsioonitööstuse tarbeks.

Nn «tark» robotkest, esialgu küll vaid kuuetunnise patareimahuga, võimaldab jalutuil püsti tõusta ja siis motoriseeritud liigeste abil omaenda kõnnaku ning soovide kohaselt kas või mööda põlde ja matkaradasid kõndida.

Elame kõrgtehnoloogilisel ajastul, kus teadus- ja arendustegevus võib soodsates oludes ja õiges suunas tõugatuna toota seni mõeldamatuid, innovatiivseid lahendusi. Niisuguseid, mis muudavad meie fundamentaalseid arusaamu nii maailmast kui tõest ja õigusest.

Näiteks pole enam fantaasia, kui jalgadeta mees läheb puudega sportlaste MMi asemel võistlema tavalistele kergejõustiku maailmameistrivõistlusele, pistes seal edukalt rinda tervetega.

24-aastasel lõuna-aafriklasel Oscar Pistoriusel, kellel amputeeriti 11-kuuselt mõlemad jalad altpoolt põlvi kaasasündinud väärarengu tõttu, õnnestus äsja Daegus oma «gepardijalgadel» (Islandi proteesifirma Össur toodetud Cheetah Flex-Footi kunstjalad) joosta 4 x 400 meetri teatevõistlusel välja hõbemedal.

Oma varasemate tulemuste põhjal võiks ta seada silma veelgi kirkamatele autasudele ja õhus on võimalus, et Pistorius osaleb ka tuleva aasta Londoni olümpiamängudel.

Ometi pole traditsioonilises mõistes puudega jooksja saabumine tervete hulka mitte üheselt ja kõikide jaoks tervitatav uudis. «Oleks ikka karm, kui ta oleks finaalis ja siin medali võtaks,» tunnistas otse-eetris MMi ülekannet kommenteerinud rahvusringhäälingu spordireporter.

Kuigi ta oli hetk varem puudutanud teemat, et mõnede uuringute põhjal võivad proteesid anda märkimisväärseid eeliseid omil jalul jooksvate sportlaste ees, riivasid eetrisse lastud sõnad teravalt paljude vaatajate õiglustunnet. Kuidas võib öelda, et proteesidega on lihtsam?! Kas olete proovinud ühegi päeva jalgadeta elada?! 

Kirjade tulva põhjal võttis teema üles rahvusringhäälingu eetikasaade «Meediatund», mille järel paiskusid reaktsioonid veelgi enam valla.

Kus on siis tõde? Ja kus üldse on selle juhtumi puhul probleem?
Oscar Pistorius on klassikalises mõistes puudega inimene, kuna tal pole jalgu. Puue tähendab takistust, mis segab inimesel olemast võrdne tervetega. Kuid juba mitukümmend aastat räägib kogu maailm sellest, et puudega inimesed tuleb integreerida tavaühiskonda, neil tuleb võimaldada oma puuded kompenseerida abivahendite ja sotsiaal- ja tugiteenuste abil, et neile hakkaks laienema kõikide teiste ühiskonnaliikmetega võrdsed õigused.

Pistoriuse puuduvad jalad on kompenseeritud paljude teadlaste ja insenerida pikkade aastate töö vilja – kõrgtasemeliste proteesidega. Ta on visalt harjutanud ja jõudnud samade tulemusteni kui omil jalul jooksvad parimad sportlased. Nüüd tahab Pistorius realiseerida oma õigust võrdsele kohtlemisele – ta ei soovi võistelda üksnes puuetega inimeste kinnise ringi jaoks asutatud para­olümpial, vaid tahab, et tema ees oleks valla võimalus jõuda maailma tippu.

Kuna varem pole aga midagi säärast juhtunud, on ümbritsev maailm segaduses ja täis vastakaid emotsioone. Osa inimesi on vaimustuses ta visadusest ja peab solvavaks arutlusi teemal, kas proteesidega mees võib ahistada lihast ja luust sportlaste õigusi võrdsele kohtlemisele (mõelge, kui palju rohkem ta on niigi pidanud pingutama!). Teised kardavad kaotada status quo’d ja tahaksid kunstjalgadel jooksja igal juhul välja tõrjuda (mõelge, kui sellised nüüd hakkavadki oma vidinatega meie mängumaale kippuma!).

Ka olümpiavõitja Erki Nool ja meediaekspert Raul Rebane jõudsid Kuku raadios teema üle arutledes ühisele platvormile, et pole midagi teha, poisid, sport on karm ja gepardjalgset Pistoriust poleks siiski tohtinud rajale lasta. Et mängu segab ta oma ilmumisega igal juhul ära.

Paraku pole kõhutunne, arvamused ja hoiakud siin asjakohased. Ka enamasti endistest sportlastest spordireporterite töölevõtmisel ei lähtuta ju rahvajutust, et ajal, kui vanajumal inimestele mõistust jagas, olid spordimehed trennis. Ikka vaatab tööandja konkreetset inimest ja võrdleb tema kompetentsust teiste kandidaatide omaga. Samuti saab Pistoriuse proteeside puhul lähtuda vaid objektiivse analüüsi tulemustest. Kui eelised on tõestatud, siis selles grupis starti ei saa. Kui ei, pole alust osavõttu keelata.

Pistoriuse proteese on põhjalikult uuritud kahel korral. 2007. aastal, kui sportlane pärast kõikvõimalike paraolümpiate võitmist (kus muide mitmed teisedki samasuguseid proteese kasutasid) esmakordselt rahvusvahelistel tavavõistlustel osales ja tervete sportlaste seas sellest nurin tõusis, tegid analüüsi Kölni ülikooli teadlased.

Testid näitasid, et proteesidega joosta on tõesti kergem. 2008. aasta algul keelustaski Rahvusvaheline Kergejõustikuliit (IAAF) võistlustel «gepardijalad». Pistoriuse meelest oli aga uuring ühekülgne ja ta palus hinnangut Genfis asuvalt Rahvusvaheliselt Spordiarbitraažilt (CAS).

Telliti uus uuring Rice’i ülikoolist USAs, kust laekus vastupidine seisukoht: eelmine uuring ei arvestanud kõiki asjaolusid ja kompleksselt vaadates proteesid eeliseid ei anna. CAS kui kõrgemalseisev organ tühistas selle põhjal eelmise otsuse ja Pistorius lubati taas rajale. Kuidas asi edasi areneb, näitab tulevik.

Arusaadavalt on juhtum uudne ja ülimalt keerukas. Õhus on palju erinevaid ja olulisi küsimusi ning otsustajatel palju vastutust. Mis saaks siis, kui sport muutukski teaduse ja innovatsiooni tallermaaks, kus lihast ja luust sportlastel enam kohta polegi? Või kui kuuleksime ühel heal päeval esimesest «ohvrist», kes võiduihas omad jalad proteeside vastu vahetanud?

Kust lähevad piirid – päid ju aetakse kiilaks, enne võistlusi tehakse jõualadel lausa üliinimlikke pingutusi kaalu langetamiseks, sumomaadlejad söövad ennast vastupidi haiglaselt paksuks, naissportlaste tsüklit liigutatakse vormi nimel hormoonpreparaatidega ja kõrbemaratonidel vastupidamise nimel eemaldatakse vabatahtlikult varbaküüsi?!

Tegelikult polegi selles loos kõige tähtsam, kas proteesid annavad eelise või mitte. See kõik on lõppkokkuvõttes tehniline küsimus. Tähtis on see, et niisugune mees nagu Oscar Pistorius välja ilmus ja endast maailmale teada andis. Miljonitele jalututele on sellega saadetud sõnum, et ka neil on võimalus tõusta ja minna. Ja et suur maailm laseb nad niikuinii varem või hiljem uksest sisse ühiste võimaluste juurde.

Erki Noole põhjendus raadiosaates, et «nendele inimestele on ju tehtud paraolümpia ja antud omad võimalused» ei sobi kuidagi kokku 21. sajandi maailmavaatega. See reedab, et paljud meist on jäänud pidama 20 aasta tagusesse aega, kui puudega inimesed toodi küll «päevavalgele», kuid eriti veel ei hoomatud, mis selle sügavam mõte on.

Aga ehk ongi nüüd käes õige moment astuda esimene tõsine samm spordi humaniseerimise poole pärast seda, kui see riike ja rahvaid ühendav meelelahutusvorm 1936. aasta olümpiast Adolf Hitleri soovide läbi ideoloogilise võitluse vahendiks ja suure poliitika osaks sai. Ehk kaoks siis iseenesest ka vajadus pidada pärisjalgadega gladiaatoreid paremaks kunstjalgadega võitlejaist ja mõlemad võiks leida endale laval võrdse kaaluga koha.

Sisuliselt on ka paraolümpia, ehk siis ametlikult paralümpia, ikkagi puudega inimeste kõrvaletõstmine ühiskonnast – sellele viitab isegi sõnatüvi «para», mis tähendab «kõrval». Para­olümpia kui algselt Briti vigastatud sõjaveteranide spordiüritus on oma aja ära elanud. Peavoolu spordivõistlustele võiksid tänapäeval ära mahtuda nii jalgade kui proteesidega sportlased ja enne peamaratoni algust peaks laskma rajale tavajooksjatest kiiremad ratastoolisõitjad.

Praegune kord, kus «niisugustele mõeldud» paramängud toimuvad vaikselt pärast pärisolümpiat, mil kõik juba õhust tühjad, pole muud kui enamusühiskonna absurdne soov peita «friikide show’d» masside silme eest, kellest paraku kümnendik on puudega inimesed. Ja muide, kes ei tea – juba 1904. aastal võitis puujalaga George Eyser tavalistel olümpiamängudel kolm kulda, kaks hõbedat ja ühe pronksi.

Kui palju me teaksime praegu Oscar Pistoriusest, kui ta oleks jäänud võistlema vaid para­olümpiale?
Ja veel. On päris selge, et just samuti kui motosport on olnud liikumapanevaks jõuks autotööstusele, lükkavad ka Pistoriuse-sarnaste meeste teod liikuma innovatsiooni ja teadusarendust abivahendite tööstuses. Ka seda on vähemalt kümnendikul inimkonnast, kui mitte rohkematel, väga vaja.

Millegipärast tuleb mul nüüd silme ette põrkav tiiger Saja ­Aakri metsa lugudest. Saepurutiigrile puhusid Alan A. Milne ja Disney elu sisse nagu teistelegi Cristopher Robini mänguasjakastist leitud kaisuloomadele, kuid lisasid sinna veel kamaluga inimkonna unistust liikuda edasi kiiremini, hüpata kõrgemale ja kaugemale.

Looduses kümne meetri pikkuseid hiigelhüppeid tegevast tiigrist sündinud Tigger sai loojate fantaasias omaenda sabast tehtud lisaviguri, mis lisas talle uusi võimalusi.

Samal moel on Oscar Pistoriuse gepardijooks muutnud maailma juba praeguseks rohkem kui sajad riigikogud ja sotsiaalministeeriumid – seda isegi juhul, kui ta enam kunagi starti ei pääseks.

Artikli autor on Linnalehtede grupi peatoimetaja ja saatesarja «Puutepunkt» produtsent.