Hääletuse lõpuni on jäänud

Maarja Noorak – Eesti kiireim naine ringrajal

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Maarja Noorak pärast ühe oma elu suurima unistuse täitumist. Karjääri esimene etapivõit tõi talle ka pisara silma.

FOTO: Toomas Vabamäe

Kui vööni kastanipruunide juustega Maarja Noorak teile tänaval vastu tuleb ja ütleb, et võitis äsja Eesti meistri tiitli, siis mõistataksite tema spordiala ilmselt alles sajandal korral ära. Iluvõimlemine? Võistlustants? Iluuisutamine?

Maarja Nooraku stiilinäide.

FOTO: Erakogu

Ei, ei ja veel kord ei! Võistluste ja treeningute ajal paneb Noorak oma pika patsi riiete alla peitu, tõmbab juuksed igaks juhuks ehitusel kasutatava kaablivitsaga kinni – sest muidu need ei püsi – ja istub tsikli selga.

Ehk siis: õige vastus on mootorrataste ringrajasõit. Õige vastus on see, et hiljuti tegi seesama Noorak Rookie 600-klassis ka kõikidele mehepoegadele ära. Nädalavahetusel sai temast üle 28 aasta esimene naisvõidusõitja, kes Eesti ringrajasarjas esikoha saavutanud.

Ja seda vaatamata sellele, et peaaegu kuu aega enne triumfi polnud ta üldse tsikli selga istunud.
«See oli võrratu! Lihtsalt niivõrd emotsionaalne hetk – isegi pisarad voolasid. Üks mu suur unistus täitus,» meenutas Noorak, kes esimest korda elus ka Eesti karikavõistluste etapi võitis.

Ja järgmine unistus? «Ma liigun nüüd kiiremasse klassi. Unistus on ka seal mõni karikas saada. Aga esialgu vist väga suurt lootust pole – seal kõik kiired poisid ees,» lagistas maamõõdubüroo Optiset tegevjuht Noorak naerda.

Suur elevus
Esmakordselt tegi Noorak mootorrattaga lähemat tutvust 15-aastaselt. Toona oli vend Erki muretsenud uue motika, millega kutsus ka õeraasu sõitma. «Põllu peal ja külavahe kruusateel sai sellega ikka sõidetud,» meenutas ta muigega.

Siis aga müüs vend motika maha. Pikkadeks aastateks jäidki need sõidud Noorakul mootorrattal viimasteks. Kuni saatusliku 2005. aastani.

«Käisin Kalevi suursõitu vaatamas ja pärast seda jäi hing kripeldama. Tundsin, et ei saa enam ilma tsiklita elada ja pean endale ka ühe muretsema! Ostsin endale Yamaha Fazer 600, millega hakkasin sõitu alles õppima,» meenutas Noorak, kes aasta pärast vahetas selle juba supersportratta vastu.

Mõne aja pärast viis saatus ta kokku Hanno Veldiga, kes just ringrajasõidu koolitustega algust tegi. Just Velt on see mees, kelle juures Noorak oma põhilised sõidutarkused omandas. Juba vähem kui kuu aega pärast esimest treeningut osales ta Eesti meistrivõistluste etapil.

Toona tekitas see Audruringi mehises õhkkonnas kõvasti suminat. «Oi, kõvasti elevust! Ega ma tollal ju kellestki mööda sõitnud. Esimesel võistlusel ma siiski päris viimane polnud, olin eelviimane,» muigas Noorak.

Nüüdseks on möödasõitmine aga juba tavapäraseks muutunud. Kuigi mehepoegadele see väga ei meeldi, saavad Nooraku sõnul kõik omavahel siiski hästi läbi. Õhk seetõttu pingetest paks pole. Pigem vastupidi.

«Ega nad midagi pahasti ei saa ju öelda. Ja üleüldse, me oleme nagu üks suur pere. Hoiame kokku. Meid on siiski nii vähe,» nentis Noorak, kes on Eesti meistrivõistlustel ainuke naine.
Seetõttu võibki julgelt öelda, et sihvaka piiga näol on tegemist Eesti kiireima naisega. Uhke tunne? «Ilmselt võib küll nii öelda. Päris 300ga pole vist sõitnud, aga 250ga kindlasti!» muigas Noorak rahulolevalt.

Kõige enam tekitas alavalik ärevust tema vanemates. Polnud ju Noorak kunagi spordiga aktiivselt tegelenud. Ja ühtäkki valis ühe ohtlikuma ala üldse! «Alguses olid nad hirmus sabinas. Kartsid, et midagi juhtub. Aga nüüd on nad minu suurimad fännid. Kui vähegi võimalik, siis käivad nad ka mu sõite vaatamas,» rääkis ta.

Seitse kukkumist
Noorak on ringrajal kukkunud umbes seitsmel korral. Midagi hullu õnneks aga juhtunud pole. Enne sõitu ta hirmu ei tunne. Ei tohigi tunda. Kuigi, mis seal salata – enne sõitu kipub ikka sees keerama ja süda läheb kergelt pahaks.

 «Muljumisi ja sinikaid on ikka olnud. Luumurdudest olen suutnud õnneks hoiduda,» tõdes Noorak, kes kord Soomes 40 meetrit mööda vihmamärga asfalti veeres. Kusjuures viimased kümme meetrit kukerpallitades.

Mis aga siiski hoiab Noorakut just ringrajasõidu juures?

«Kui miski meeldib, siis meeldib. Kes kord on proovinud, sel on väga raske lõpetada. Emotsioon, mis sõidust on võimalik saada, on kirjeldamatu. Adrenaliin, hirmust võitu saamine, eneseületus,» loetles Noorak, kes sellele vaatamata on Eestis siiski ainuke naine sel alal. «Ma olen oodanud neid tütarlapsi! Lootsin, et kui teen ukse lahti, siis ehk tuleb naisi veel juurde. Aga kahjuks mitte.»

Maarja Noorak

•    Sünniaeg: 26.03.1982
•    Pikkus: 170 cm
•    Kaal: 52 kg
•    Saavutused: EMV Rookie 600 üldarvestuse 1. koht, on kümnel korral Eesti meistrivõistlustel Rookie 600-klassis esikolmikusse tulnud, korra on ka etapi võitnud.
•    Haridus: kõrgharidus majandusarvestuses

Body pump ja sõudespinning

Need, kes arvavad, et motosport ei vaja eriti tugevat füüsist, sest mootorratas teeb kogu töö ära, eksivad rängalt. «Ühe trenni lõpuks on pea märg ja keha väsinud. Mõni ei saa vahel pärast võistlust enam tsikliltki maha, nii ära väsitab. Koormus on väga kõva,» rääkis Noorak, kes käib iga päev Arigato spordiklubis.  

Vormis hoiab ta end peamiselt body pump’i ja sõudespinningu treeningutega. Need treenivat nii lihast kui ka vastupidavust. Ehk siis – just seda, mida tarvis. «Ringrajasõit on muidugi parim trenn, talvel asendab seda aga jäärada,» tõdes Noorak ja lisas: «Tütarlaps ilma trennita ikka poistele vastu ei saa. Midagi pole teha.»

Talviti lisandub jõusaalitreeningutele ka lumelükkamine. Suvel aga muruniitmine. «Aga see vist eriti treeningu eest pole,» tõdes Noorak.

Tagasi üles