Ohud tippspordi järsul lõpetamisel: alkoholism, kaalutõus, infarkt

Sõudelegend Jüri Jaanson, kes on hea näide sellest, et täisväärtuslikku elu võib elada ka karjääri lõppedes, teeb ka praegu kõvasti trenni. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Tippsportlased elavad elu laineharjal surfates kadestamisväärset elu: nad on ilusad, terved ja neid imetletakse. Karjääri lõppedes võib see muinasjutt aga muutuda kõige hirmsamaks unenäoks.
 

Kahekordne suusatamise olümpiavõitja Andrus Veerpalu vastas kolm kuud pärast karjääri lõpetamist küsimusele, kas pärast valusat dopinguteemalist pressikonverentsi ei tahtnud ta suuski nähagi: «Vastupidi, 14. aprillil läksin Käärikule suusatama, ja ka Otepää matkarada kannatas sõita. Vahepeal, mil olin kodus, läks enesetunne üsna kehvaks. Mu organism vajab pidevat koormust.»

Sõudelegendi Jüri Jaansoni treenerist abikaasa Tatjana Jaanson rääkis spordisauruse karjääri lõpetamisel: «Treeninguid jätkab ta iga päev, kuna nende ärajätmine võiks olla tervisele ohtlik.»

Need vanameistrite sõnad panevad paratamatult küsima, mis siis ikkagi juhtuks, kui nad sportimise päevapealt täiesti katki jätaks. Miks vajab nende organism pidevalt koormust ja kuidas võib spordi lõpetamine tervisele lausa ohtlik olla? Sport ju võrdub ometigi paljude jaoks hea tervisega, kuid kas näpu andnuna oled sellega igavesti seotud ega tohigi kunagi lõpetada?

«Vastupidavusalade sportlaste organism on aastate jooksul kohanenud tavainimese omast hoopis erineva, treeningutele ja tugevale füüsilisele pingutusele orienteeritud eluviisiga. See ühtlasi tähendab ka vastavalt kohanenud organismi, sealhulgas suurenenud südamelihast (vasak vatsake). Sellise kohanenud organismi vajaliku koormuseta jätmine pikema aja jooksul võib organismis põhjustada patoloogilisi muutusi,» selgitas nüüd riigikogus valijate huve esindav, kuid endiselt kõvasti trenni tegev Jüri Jaanson Postimehele.

Jaansoni sõnul ei sunni tippsportlase elu teda aga igavesti looma moodi rassima ning aastatega taastub n-ö tavainimese seisund, kuid seejuures on ülioluline koormuse järkjärguline mõistlik vähendamine.

Tallinna Ülikooli dotsent Kristjan Port selgitas, et kuigi individuaalselt peaks eristama lühiajalisi (hormonaalsed ja südame-veresoonkonna ainevahetuse nihked kord ühes, kord teises suunas) ja aeglasemaid muutusi, on kõige üldisemateks suhteliselt kiire lihasmassi vähenemine ja kehakaalu tõus tänu rasvkoe osakaalu suurenemisele. Seetõttu aga vähenevad nii üldine töövõime kui erialane kompetentsus. Protsess muutub märgatavaks mõne kuuga ja sellega kaasas käiva langeva enesehinnangu ja käegalöömise tõttu jätkub tihti pikalt.

"Suurte koormustega harjunud vastupidavusalade esindajad tajuvad vastupidavuse esmast kiiret vähenemist rohkem ja dramaatilisemalt kui raskejõustiklased, sest argielu ei paku viimastele piisavalt suurte kontrollraskustega koormusi," võrdles Port. «Vastupidavuse suhtes pole raskejõustiklased kunagi eriti tundlikud olnud. Sellises töövõime languse olukorras tajutakse endisest rohkem ka kroonilisi vaevusi, millest osa röövivad motivatsiooni midagi ette võtta.»

Porti sõnul võivad juhul, kui sportlane ennast käest laseb, tagajärjed olla väga halvad.

«Krooniline psühhosotsiaal­se algega stress ning kaaluprobleemid suurendavad südame-veresoonkonna haiguste riski, näiteks olgu hüpertensioon või halvemal juhul infarkt, mistõttu uudis alkohoolikust, ülekaalulisest ja infarkti surnud tippsportlasest ilmselt ei üllata kedagi,» nentis Port.

Näide on juulis surnud Soome tippsuusataja Mika Myllylä, kelle paljude ekspertide sõnul viis hauda alkohol. Tõsi, Myllylä stressi põhjustasid ilmselt eelkõige doping ja pikad närvesöövad kohtuprotsessid, mis mehe vägijookideni viisid ja lõpuks lõplikult murdsid.

Tervise teine pool on seotud vaimse tervisega. Tihti peetakse sportlasi, eriti aga jalgpallureid, ülemakstuks. Samas aga kiputakse unustama, et kui inseneri või arstina võib inimene teenida terve elu, siis tippsportlaseiga kestab vaid mõne aasta. Pärast sportlaselu tuleb endale leida uus identiteet, kuid ülesanne ei pruugi sugugi kerge olla.

«Kindlasti kogevad paljud karjääri lõpetanud tippsportlased ootamatut eesmärgipuudust, saavutamatust, üksijäämist ja võõristust, mida omakorda mõjutavad töövõime langus, kehakaalu kasv, krooniliste vaevuste esiletulek ja kontrolli puudus ning oskamatus,» loetles Port halvemad stsenaariumid.

«Langevad enesehinnang, eneseaustus, kasvab vimm ja viha, suurenevad ängistus ja depressioonihood. Paljud endised tipud kalduvad seetõttu näiteks alkoholismi. Üldiselt paistab, et tipus olles kõrgema sportliku identiteediga isikud on elumuutusteks vähem valmistunud ja seetõttu kujutavad endast hilisemas elus suuremat riskigruppi,» lisas Port.

Üks Eesti läbi aegade nimekamaid jalgrattureid Jaanus Kuum ei suutnudki eluga pärast sportlaskarjääri lõplikult kohaneda. Kui Kuum mõistis, et tippspordiga on kõik, kolis ta perega USAsse ning püüdis ennast äris teostada – ta lõi firma, mis tootis jalgrattaid. Paraku polnud see Kuuma jaoks unistuste töö.

«Ta tahtis ise vändata ja rabeleda. Poodiumile pääsemine oli tema jaoks alati tähtis,» on jalgrattalegendi õde Hannele Kutser meenutanud. «See kõik avaldas Jaanusele mõju, käisin 1998. aasta talvel tal USAs külas ning nägin, et ta pole enam endine. Nägin, kuidas ta käis jooksmas ning oli naastes täiesti läbi. Kuid ta ei kaevanud oma valusid, temast oli saanud kinnine inimene.»

Ka Kuum püüdis tihti lohutust leida just alkoholist, mis aga süvendas pingeid veelgi ning 1988. aastal Tour de France’il üldkokkuvõttes 24. koha saanud ja kaks aastat hiljem Vueltal üldarvestuses üheksas olnud mehe allakäik jätkus. 1998. aasta juunis suri ta 34-aastaselt saladuslikel põhjustel.

Ühiskond peab sportlased tavaellu aitama

Eeltoodud mustad näited pole aga mitte reegel – tuhanded endised sportlased on näidanud, et elu ei pruugi minna niisugust kurba rada pidi.  Võtkem kas või näiteks Eesti nimekad sportlased Jüri Jaansoni, Erki Noole või Jaan Kirsipuu. Tallinna Ülikooli  dotsent Kristjan Port arvab, et ühiskond peaks aitama sportlastel paremini tavaellu sulanduda.

«Paraku ei olene see ainult sportase tahtest – kellel enamasti on tahet keskmiselt rohkem kui kümnel nn tavakodanikul –, vaid tema sisenemist tavaellu peaks ühiskond ja lähikond puhtpragmaatilistel põhjustel toetama, sest nii on kokkuvõttes odavam ja kõigile kasulikum,» arvas Port. «Paraku peab ühiskond siin pingutama, mida seni pole harjutud tegema.»

Samal arvamusel oli Soome suusaliidu esimees Matti Sundberg, kui kommenteeris tippsuusataja Mika Myllylä alkoholist tingitud allakäiku, mis tipnes mehe surmaga tänavu juulis.

Sundberg tunnistas toona, et Soomes tuleb senisest tõhusamalt aidata endistel tippsportlastel argiellu sulanduda. «Oleks pidanud midagi oluliselt varem ja tunduvalt rohkem ette võtma. Ta oli juba ammu kehvas seisundis,» kommenteeris Sundberg, kes heitis põhjanaabritele ette, et nimekas ja palju saavutanud sportlane keelatud ainetega vahele jäänuna täielikult jalge alla trambiti. «Soome kultuur ja positsioon on vigane ning primitiivne. Me mõtleme üldiselt vaid ühele asjale. Peksasaanut materdatakse avalikult ja individuaalselt. See on jõhker ja karm ühiskond, kus inimlikkuse jaoks ei näi ruumi olevat.» (PM)