Musta Mandri jooksjad trügivad Eestisse võistlema

Tallinna sügisjooksu korraldajale Mati Lilliallikule tuli Aafrika jooksjatelt üle saja kirja, enamiku neist kustutas ta aga kohe ära. Foto: Priit Simson

Mida rohkem aeg Tallinna Sügisjooksule lähemale nihkub, seda rohkem täitub jooksu peakorraldaja Mati Lillialliku postkast omapäraste kirjadega. Kirjade sisu on laias laastus ühesugune.

Kas olete oma e-postkasti saanud Google Translate’iga tõlgitud kirju? Selliseid, mida lugedes vägisi muie suule tikub? Sarnaseid kirju saadavad ka Aafrika jooksjad Lilliallikule. Ainult et nemad ei soovi annetada raha, pakkuda oma pensioni või teha äriettepanekut. Nemad soovivad vaid Eestisse jooksma tulla.

Kogenud võistlustekorraldaja ei mõtle pikalt, kui sellelaadsed kirjad postkastist kustutab. Ta teab piisavalt hästi, mis on tundmatute Aafrika «jooksjate» tegelik eesmärk.

Nende tegelik lootus on saada sissesõiduluba Euroopa Liitu. «Kui oleme hakanud jooksjate tausta uurima, siis on tihtipeale selgunud, et tipptasemel sporti pole nad kunagi harrastanud. Jooksjad pole nad ammugi! Tegelikult on nad olnud hoopis teiste elualade esindajad,» muigas Lilliallik, keda sarnaste olukordade eest hoiatas ka politsei- ja piirivalveamet.

Seda tehti paar aastat tagasi, kui Eestisse võistlema tulnud kuubalased ühtäkki kadunud olid. Võistluse järel nad lennujaama ei jõudnud, kuigi korraldajad olid lennukipiletid neile juba kätte andnud.

«Siis oli küll paras paanika lahti,» meenutas Lilliallik. «Hiljem selgus, et kuubalased olid Riia võistluse korraldajaga kokku leppinud ja see oli neile bussi hotelli ette tellinud. Ega nemad siis aru saanud, kas sõidavad bussiga lennujaama või otse Riiga.»

Tegelikult on Lilliallik seesuguste juhtumite eest kaitstud. Ta kutsub Eestisse vaid sportlased, kellel on taset. Samuti aitab see, et ta teeb koostööd Tiidrek Nurme treeneri Harry Lembergiga, kellel on Aafrika jooksjatega tugevad kontaktid.

Viimane suhtleb sportlastega valdavalt nende mänedžeride kaudu. Nii pole ohtu, et Eestisse satuks jooksma mustanahaline mees, kes igapäevaselt teenib leiba hoopis ehitajana. Samuti peavad jooksjad olema registreeritud rahvusvahelises kergejõustikuliidus (IAAF).

Ometi üritavad mustanahalised kergeusklikke võrku püüda. Ka Lembergi postkasti on potsatanud kirjad Musta Mandri jooksjate palvega Eestisse võidu silkama tulla. «Nad on rääkinud sellistest tulemustest, mis ei vasta üldse reaalsusele. Näiteks üks aafriklane, kes tahtis tulla Gustav Sule võistlusele, väitis, et on 800 meetrit jooksnud 1.24ga. Isegi maailmarekord on 17 sekundit aeglasem,» avaldas Lemberg.

Kui tema ja Lilliallik on suutnud keerulistest olukordadest hoiduda, siis Saaremaa kolme päeva jooksu korraldaja Tõnu Vaher oli lõksulangemisele väga lähedal. Paari aasta eest avaldasid aafriklased soovi Eestisse võistlema tulla. Vaher tegi kutsed, käis kodakondsusbüroos ja viis taotlused välisministeeriumi.

«Meile tuli kiri, kus seisis, et kuus jooksumeest Kenyast või Etioopiast tuleksid siia võistlema. Ajasin kõik vajalikud paberid korda ja ka viisataotlus rahuldati,» meenutas Vaher.

Tänu taevale kuulis mehe plaanist aga kergejõustikumänedžer Aivar Karotamm, kes teavitas Vaherit võimalikest tagajärgedest.

«Ma ise olin selle koha pealt täitsa tühm. Ei osanud üldse karta,» muigas Vaher ja mõtles õlgu väristades kõige mustemale stsenaariumile. «Kui nad oleksidki Eestisse tulnud ja siia jäänudki, siis oleksin ilmselt mina pidanud kogu nende elu siin kinni maksma! Tänu taevale, et õigel ajal asjale punkti panime.»