/nginx/o/2011/08/02/694196t1h6f7e.jpg)
Minu ainsast ajakirjandusele antud võõrmängijatega seotud kommentaarist sõltumata on pöörlema läinud uskumatuna tunduv arutelu – kas ja kuidas peaksime Eesti korvpallikoondise jaoks kellegi kodustama. Minu öeldut on tõlgendatud meelevaldselt või ignoreeritud täielikult. On jõutud aruteluni KEDA palgata?
Juttude ajendiks on arusaadavalt lõppenud Euroopa meistrivõistlused ja Makedoonia edu. Välismaalaste kodustamine on saanud pigem reegliks kui erandiks. Võõrjõudu kasutasid EMil ka Hispaania, Gruusia, Türgi, Bulgaaria, Bosnia, Belgia, Horvaatia, Iisrael, Montenegro, Poola ja Ukraina. Prantslasi, nagu meie oleme neid harjunud ette kujutama, ei olnud koondises ühtegi.
Enamik loetletud riikidest on need mängijad «sisse ostnud». Tihtipeale on mängija esimeseks motivatsiooniks olnud raha või Euroopa Liidu riigi kodakondsus ja alles seejärel sportlikud eesmärgid. Praegu võime uhkusega öelda, et meie rahvuskoondises mängivad ainult eestlased.
Eesti Korvpalliliit ei kavatse sellisel kujul välismängijat kodustada. Hoolimata sellest, et gobaliseeruvas maailmas ähmastuvad riikide piirid ning rahvuste tähendus on muutumas, on eestlastele eestlus jätkuvalt ääretult tähtis.
Mängija üheks suveks koondisesse ostmine tekitab ka mitmeid sisemisi probleeme, sest praegu mängivad Eesti korvpallurid oma rahvuskoondises ja oma riigi eest tasu saamata – nende eesmärgid on sportlikud ja aatelised. On ilmselge, et ühe mehe tasustamine muudaks olematuks võistkonna sisekliima – just selle, mis sel suvel korvpallikoondises nii hea oli.
90ndatel kuulus meie koondisesse Sergei Babenko, kes rahvuselt on venelane ning kelle roll Euroopa meistrivõistluste 6. koha saavutamises oli suur. Samas ei võetud teda kui võõrast, vaid pigem kui oma, sest pärast mängimist Kalevi klubis jäigi ta Eestisse ning sulandus meie ühiskonda.
Samamoodi võib positiivseks integratsiooniks pidada mitmeid praegu Euroopas mängivaid pallureid, kes on emigreerunud või on teise põlve immigrandid, kuid korvpalluriks saanud juba oma uuel kodumaal – nad on saanud kõigepealt kodanikuks ja alles siis korvpalluriks. Meie jalgpallikoondiseski on pooled mängijad venelased, aga Eesti kodakondsus on neil ju kõigil.
Eesti korvpalliski näeme võimalikku võõrjõu kasutamist vaid sarnase mudeli järgi. Meil tegutseb mitu korvpallkooli ja akadeemiat, kes on valmis noori koolitama, majutama, toitlustama ja harima.
Sellisel juhul peaks noor läbi käima kogu meie noortekoondiste süsteemi. Selle aja jooksul peaks saama temast eestimaalane igas mõttes ning peaks olema välistatud, et ta korvpalliväljakul «tunnustaks» eestlasi Hitleri-tervitusega.
Loomulikult ei saa välistada, et mõni meie klubi juures mänginud pallur otsustab oma järgneva elu siduda just Eestiga, luua siia kodu ja taotleda kodakondsust. Kui ta koputab rahvuskoondise uksele ja tema tase on vastav, siis pole meil põhjust teda kõrvale lükata.
Korvpalliliit vaatab protsesse pikema perspektiiviga. Usume, et oleme saanud väga hästi tööle oma klubisüsteemi ning meie noortekoondised näitavad aasta-aastalt paremaid tulemusi. Konkurents koondistesse tiheneb pidevalt.
Selle kõige lõppeesmärk on Eestis kas Euroopa või maailmameistrivõistluste finaalturniiri korraldamine koostöös Läti ja Leeduga. Meie eesmärk on tänastest noortest kasvatada seitsme-kaheksa aasta jooksul edukas ja õigetel alustel põhinev, Eesti kodakondsetest koosnev võistkond, kes meie riiki edukalt esindaks.