Noormees sörgib metsa, võtab taskust suitsupaki, paneb sigareti ette ja tõmbab selle mõnuga ära. Seejärel sörgib tagasi ja jätkab oma tavapäraseid toiminguid.
Suusahüppaja rutiin: sigaret, soojendus, võistlushüpe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegu pole sugugi tavalise mehega. See on keskmise tippsuusahüppaja võistlusrutiin. Enne võistlushüppeid tõmmatakse sigaret – kaks – ja seejärel jätkatakse soojendust. Aastaid suusahüppajana leiba teeninud Jaan Jüris meenutas, et selline käitumine oli täiesti tavaline.
«Tavaline võistluseelne rutiin. Soojendussörgi ajal minnakse metsa vahele ja tõmmatakse suitsu. Seejärel jätkatakse soojendust,» nentis Jüris, kes ei salanud, et tegi omal ajal isegi võistluste ajal suitsu. «Ega ma päris suitsetaja ka polnud. Aga kui närvid läbi olid, siis sai ikka tõmmatud.»
Kakssada kalorit päevas
Enamik suusahüppajaid tõmbab suitsu eesmärgiga söögiisu peletada. Aga tihtipeale tehakse seda ka lihtsalt närvide rahustamiseks. Soome suusahüppekuningas, viiekordne maailmameister Janne Ahonen tunnistas paar aastat tagasi, et vähemalt pooled tema konkurentidest suitsetavad salaja. Aga ka tema ise.
Ka šveitslane Simon Amman kinnitas toona, et suitsetamine on suusahüppajate seas vägagi levinud.
Kolmekordne juunioride MM-pronks Kaarel Nurmsalu tunnistas, et pilt pole muutunud. Ka praegu tõmbavad paljud tippsuusahüppajad suitsu. Samas rõhutas eestlane, et tema on kategooriliselt suitsetamise vastu.
«Ma pole tossaja. Ma ei usu, et see üldse kuidagi aitab. Ainuke mõju on see, et käid päev otsa ringi ja haised suitsu järele,» avaldas Nurmsalu, kelle jaoks oli suitsetamine ka dieedis välistatud. Doktor Adik Levini koostatud toitumisprogrammis oli see talle täielikult vastunäidustatud. «See ei läinud õnneks minu veregrupiga kokku. Minu organismile poleks suitsetamine sobinud,» nentis Nurmsalu, kes sai ebavajalikest kilodest lahti tänu dieedile ning rohkele veejoomisele.
Ebatervislikke meetodeid ei pidanud tema kasutusele võtma.
«Kolm liitrit vett joon ikka päevas ära. Usun, et see aitaski mind kõige enam,» kinnitas kehakaalust ligi viis kilo kaotanud Nurmsalu.
Tõsiasi on aga see, et suusahüppemaailmas on iga gramm meestel loetud. Lihtsustatult öeldes, mida kergem oled, seda kaugemale lendad. Ja et võimalikult väike kaal saavutada, lähevad keskmisest suurema tahtejõuga sportlased ka äärmustesse.
«Näiteks Ahonen olevat kaks nädalat järjest toitunud vaid kahesajast kilokalorist päevas. Ja sellega tegi veel iga päev trennigi. Lõpuks ei suutnud ta isegi oma last sülle võtta. Jõudu lihtsalt polnud enam. Hullumeelne!» rääkis Nurmsalu.
Ka toona peletas Ahonen nälga just suitsetamisega. Ent millist mõju avaldab see sportlikele tulemustele? Tunnustatud spordiarst Mihkel Mardna tõdes, et alad, kus on vaja eelkõige plahvatuslikku jõudu, selle läbi ei kannata. «Ma ei tahaks siinkohal suitsetamist propageerida, aga sellised alad nagu näiteks kõrgushüpe ja suusahüpped. Selliste alade puhul suitsetamine sportlikke saavutusi ei pärsi,» selgitas ta.
Kaalus juurde
Pigem on mõju vastupidine. Mardna tõdes, et sigarettide mõjul väheneb tõesti söögiisu ning neil on ka rahustav toime. Ent ei tasu siiski unustada, et suitsetamine kahjustab tervist. «Ma pole kunagi kuulnud, et mõni pikamaajooksja või tippsuusataja suitsetaks. Vastupidavusalade esindajate puhul on see välistatud,» arutles Mardna.
Raskusi tekib ka siis, kui pärast tegevsportlaskarjääri soovitakse ebatervislik harjumus maha jätta. Tagajärjed on samad, mis tavainimestelgi. «Väga paljud endised suusahüppajad on tänu sellele kõvasti juurde võtnud. Näiteks austerlane Martin Höllwarth võttis suitsetamisest loobumise tõttu päris korralikult juurde. Ta ei suutnud enam kuidagi kaalu kontrollida,» meenutas Jüris.