Ta võis platsil häält tõsta ja sõimelda, kuid oli alati toetav. Kahjuks oli…

Endine tippkorvpallur Kert Kesküla. Foto: Toomas Huik

«Kert oli tore sell – selline, kes hoidis punti koos ka siis, kui mäng hakkas kiiva kiskuma. Ta võis sõimelda ja häält tõsta, kuid samas oli alati väga toetav. Kahjuks oli…» rääkis korvpallitreener Heino Rebane oma  õpilasest Kert Keskülast.

36-aastasest mehest mineviku vormis rääkimine tekitas eile hommikul koeraga metsas jalutanud Rebases ängi ja tõi silma pisarad. «Mõtetes jooksevad pildid, kuidas ta trenni tuli ja siin oli,» rääkis ta vaiksel häälel. «Mäletan meie esimest kohtumist – ta oli ilus sihvakas heledapäine poiss.»

Teisipäeva õhtupoolikul võttis seesama poiss, kellest oli juba ammu sirgunud pikk laiaõlgne mees, Lasnamäel Suur-Sõjamäe teel asunud kontorist asjad ja läks töökaaslase teada ühele kohtumisele.

Kas see oli seotud ohtlike jäätmetega tegeleva firmaga, tema teise tööga MTÜs Elektroonikaromu või hoopis isiklikku laadi kokkusaamine, pole teada. Kuid tollel õhtul kadus Kesküla jäljetult. Umbes 24 tundi hiljem, kolmapäeva õhtul, leiti Kesküla torkehaavadega surnukeha Lasnamäe veerel asuvast metsatukast.

Kesküla sõbrad ja korvpalliga vähegi seotud inimesed on šokis. Nende peas tiirlevad küsimused, miks ja kuidas see sai juhtuda? Kõigi sõprade ja tuttavate hinnangul läks tal elus hästi – korralik töö, armastav elukaaslane ja äsja valminud maja Tallinna lähedal.  

«Ta oli väga hea inimene ja hea sõber,» meenutas Keskülaga aastaid koos mänginud Toomas Kandimaa. «Viimasel ajal kohtusime küll harvemini – mina olen Tartus, tema Tallinnas, kuid käisime teineteisel külas ja suhtlesime.»

Kandimaa sõnul oli sõber tark ja tahtejõuline inimene. «Nägin, kuidas ta töötas, et raskest jalatraumast välja tulla, kui ta aga mõistis, et jalg ei luba enam korvpallis väga kõrgele pürgida, pani ta rõhku õppimisele,» rääkis ta. «Soomes mängides oli ta juba poolamatöör ja sealt naastes pühendus tööle.»

Kesküla jõudis siinse meistriliiga tasemele juba 16-aastasena, kui Rebane lülitas ta Baltika koosseisu. Sellesse klubisse jäi ta seitsmeks hooajaks ja just selle meeskonna särgis elas ta üle oma karjääri valusaimad hetked. Koguni kaks korda vigastas ta oma põlvesidemeid ja see jättis tema karjäärile saatusliku jälje.

«See oli minu viga – esimesest vigastusest taastudes ütles arst, et Kert võib juba mängida, panin ta platsile ja põlv murdus uuesti,» rääkis Rebane kunagistest sündmustest. «Enne vigastusi näis, et tal läheb kõik väga hästi – valiti ta ju juunioride EMi alagrupiturniiril meie parimaks mängijaks.»

Kesküla suutis särada meeskonnas, kus tema kõrval olid Martin Müürsepp ja Valmo Kriisa.
Enne ränka põlvevigastust jõudis Kesküla kuuluda ka Eesti koondisse ja mängida Tallinna Kaleviga Ühisliigas. Pärast traumast toibumist mängis Kesküla Eesti meistriliigas veel seitse hooaega, seejärel jätkas karjääri Soomes.

Lõpuks Eestisse naasteski ei suutnud ta korvpallile selga pöörata ja mängis paar hooaega Swedbanki meeskonnas. Samasse klubisse oodati teda ka tänavu, kuid treeningutele ta enam ei jõudnud. «Aasta tagasi suri Kerdi äripartner ja ettevõtte juhtimine jäi tema õlule, korvpalliks polnud enam aega,» rääkis Swedbanki klubi eestvedaja Mart Uuehendrik.

Kesküla sõprade seas leviski eile arvamus, et Keskülale võis saada saatuslikuks just töö BAO Ohtlikud Jäätmed OÜs. Selles ametis võis kellelegi ette jääda. Samas firmas töötav ja kadumispäeva õhtul veel tööl Keskülaga suhelnud Piia Puolakainen ei osanud aga selle kohta midagi arvata.  «Ta oli hea organisaator ja sai ka firma klientidega hästi suheldud,» tõdes ta.