Mullu kevadel sumohierarhia teisele astmele jõudnud Eesti sumomaadleja Kaido Höövelson ehk Baruto on tänavu ühel turniiril saanud keskmiselt kümme võitu. «Harju keskmine, aga ei midagi katastroofilist,» mõtiskles ta ise.
Baruto: ürita, palju tahad, ikka pole kõik rahul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eesti vägilane eelmisel aastal sekiwake staatusest ozeki’ks ülendati, ennustasid paljud eksperdid, et see kujuneb Barutole kõigest kiireks vaheetapiks ning peatselt tõuseb ta sumomaailma tippu ehk yokozuna staatusesse.
Reaalsus on kujunenud pisut teistsuguseks. Teatavasti on tänavu viie suurturniiri asemel peetud neli, märtsikuine jõuproov jäi kihlveoskandaalide tõttu ära. Nende nelja turniiriga on Baruto kogunud 40 võitu ja 20 kaotust.
See on olnud kui vesi kriitikute veskitele, kelle hinnangul polegi Baruto enamaks võimeline ja tema tavapärane tase ongi 9–12 võitu ühel turniiril. Baruto aga ennast kritiseerijaist häirida ei lase. «Ürita, palju tahes, ja tee, kuis tahes, ikka pole kõik rahul,» nentis ta. «Muidugi, arenemisruumi on alati, inimene õpib terve elu. Ma ei näe praeguses seisus katastroofi, Harju keskmine. Turniire on veel tulemas küll ja küll.»
Kuu aja pärast 27-aastaseks saav Baruto on korduvalt rääkinud, et tal on Jaapanis veel palju ära teha ja enne ta Eestisse naasta ei tahaks, kui kõik soovitu tehtud. Tegemata asjade hulka kuuluvad näiteks turniirivõit ja yokozuna’ks tõus. «Need asjad on mul endiselt meeles ja südamel,» kinnitas ta. «Annan parima, et eesmärke täita.»
Poolteist nädalat tagasi lõppenud turniirile jätsid jälje vigastused – avapäeva hommikul murdis Baruto trennis väikese sõrme luu, turniiri vältel hakkas valutama küünarnukk ning seejärel andis tunda vasaku jala põlv, mida ta esimest korda vigastas 2006. aastal.
«Sõrme teipisin kinni ja üritasin sellele mitte mõelda, aga kui inimene ikka pole harjunud üheksa sõrmega, siis 15 päevaga ei harju ka,» tõdes 197 cm pikk ja 184 kg kaaluv sumokas. «Põlv on kogu aeg selline stabiilne murelaps olnud, ühel turniiril parem ja teisel jälle halvem, aga muud vigastused tulevad ja lähevad.»
Ega pidevad vigastused ole ometi Barutot loobumismõtteid mõlgutama pannud? «Ma pole kunagi erilisi lubadusi andnud ega anna ka, elame üks päev korraga, tuleb maksimum võtta nii endast kui elust. Elame-näeme,» mõtiskles ta, aga andis siiski mõista, et lähiajal tal selliseid plaane pole.
Äsja osales Baruto Jaapani meistrivõistlustel, kus tal mullust tiitlit kaitsta ei õnnestunud, finaalis tuli tunnistada Kotooshu paremust. «See oli ühepäevaturniir, viis matši pidin tegema, et finaali jõuda, seal leppisin kahjuks kaotusega,» selgitas ta.
Vahepeal oli Barutol nädalane puhkus, kuhu sisse mahtus ka Eesti parimale naistennisistile Kaia Kanepile kaasa elamine Tokyo turniiri veerandfinaalis, eilsest alustas ta taas treeningutega ning järgmisel nädalal sõidab koos klubikaaslastega Lõuna-Jaapanisse treeningulaagrisse.