Kergejõustikutreener: heinolipulik kurblooline juhtum Kristo Galetaga on tagajärg, mitte põhjus

Eesti kuulitõukaja Kristo Galeta. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kui 1961 aastal vabadussõjalane William Tomingas võttis kasutusele nimetuse «vaikiv ajastu» oma mälestusraamatus «Vaikiv ajastu Eestis», siis vaevalt ta julges arvata, et seda sõnapaari ka edaspidi kasutama hakatakse. Kuid tuleb tunnistada, et midagi muud pole võimalik lühidalt öelda viimased kuus aastat kestnud perioodi kohta Eesti kergejõustikus, kirjutab kergejõustikutreener Jaanus Kriisk.

Nädala alguses avalikuks tulnud heinolipulik kurblooline juhtum Kristo Galetaga on tagajärg, mitte põhjus. Põhjused on palju sügavamal ja tõsisemad, kui arvata oskame.

Inimesed, kellel on piisav materiaalne heaolu isiklikult tagatud, tekib teatud vanuses vajadus ühiskondliku tunnustuse järele, milles pole midagi halba. See on isegi tunnustust vääriv. Aga tõsiseks probleemiks muutub see siis, kui heategevuse sildi all hakatakse ajama oma asja ning seda mitte kõige ausamate ja õilsamate vahenditega.

Nii juhtus ka Eesti kergejõustikuga.  2006. aastal võimule tulnud seltskond tegi head, suure avalikustamise ja kaasamisega tööd kuni aastani 2012. Siis toimus muutus, kui organisatsioon muutus kinniseks, otsused salajaseks ning kaasamine kadus.

Kõik läks samamoodi edasi, varjatult otsustades, varjatult raha kasutades.

Tekkis kindel soov rahavoogusid salaja juhtida. Selleks tehti SA Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mille aastaaruannetest võib näha, et rahasummad olid spordi mõistes soliidsed. Aga käsutasid neid summasid ainult paar inimest, teisi ei lastud ligilähedalegi. Korduvatele küsimustele tulid ebamäärased vastused, mis kõik lõppesid informatsiooni jagamisest keeldumisega.

Isegi kui pakkusin finantsdokumentidega tutvumise eest 7200 eurot, keelduti ning teatati, et audiitor on ju selle ometi kinnitanud ja kõik õigeks tunnistanud. Armas spordirahvas, audiitor ei uuri rahade ausat kasutamist, tema kinnitab ainult dokumentide vormistamise seaduspärasust ning ei miskit rohkem!

Kuigi vahepeale jäi veel kuulus «Pealtnägija» saade, kus Risto Mätas ja Mehis Viru avasid alaliidu telgitaguseid, olukord ei muutunud. Kõik läks samamoodi edasi, varjatult otsustades, varjatult raha kasutades.

Et hirmul ei ole suured silmad, sai kinnitust viimastel EKJL presidendi valimistel, mis olid esimest korda ajaloos avalikud. Kuigi kandidaate oli kõigest üks, tekkis hirm –  äkki ikkagi ei valitagi ära? Kui demokraatlikult ja salaja valimised korraldada, saadakse ehk teada, mis tegelikult alaliidu rahaasjades toimub. Valimised tõid aga soovitud tulemuse – 100 % poolt. Loomulikult kinnitati ka uus revisjonikomisjoni koosseis, arvult juba kolmas. Huvitav, kui räpane siis asi tegelikult oli, kui need, kes asja kontrollima pidid, ei soovinud end sellega siduda ja lahkusid?

Nõnda saigi vaikiv ajastu korrektselt vormistatud. Nüüd on kõik seotud ning alati selle poolt, mida ette öeldakse. Täna «lasti maha» Kristo Galeta, eile Risto Mätas, Mehis Viru, Jaanus Kriisk. Homme võib see olla ükskõik kes, kes staadionil aitavad oma noortel unistuste poole liikuda.

 Aga näe, arvatakse, et mehel ei ole õige treener, ei ole õige manager, ei ole oma inimest juhatuses ja siis on sinu tee ainult «tapalavale!

Galetat peaks noortele hoopis tõeliseks eeskujuks seadma, sest ta on oma unistuste poole püüelnud tahtejõuliselt kümneid aastaid. Ta on põhimõtteliselt vahetanud kolm korda ala, saanud odaviskajast selg ees tehnikat kasutavaks kuulitõukajaks ning seejärel õppinud ümber, kasutades pöördetehnikat. Ja seda kõike enda kuludega, tehes tööd ja minnes oma unistuste suunas. Müstiline mees, mõnes mõttes isegi uskumatu lugu. Aga näe, arvatakse, et mehel ei ole õige treener, ei ole õige manager, ei ole oma inimest juhatuses ja siis on sinu tee ainult «tapalavale!»

Ja mis puudutab Balti maavõistlusel võistlemist ja alaliidu range joone kehtestamist, siis ei tohiks Berliini EMil võistelda veerand sinna kinnitatud koondisest, sest nad ei võistelnud Balti maavõistlusel. Topeltmoraal ja silmakirjalikkus on selle nimi, sport ei puutu siin üldse asjasse!

Aga Eesti kergejõustikus ei järgitagi sporti kui sellist vaid kuulekust, eriti neil, kes pole esimese suurusjärgu tähed. Tähti nad ei puutu, nende laia selja varjus on hoopis hea oma musti tegusid korda saata. Ja vaikiv ajastu ainult kestab edasi, sest kui oled monopol ja veel juriidiliselt iseseisev subjekt, siis võid teha, mida pähe tuleb. Kõrgem võim – volikogu –on lihtsalt kummitempel, kellest paljudel on tõenäoliselt oma isiklik huvi mängus, nagu vaikivale ajastule kohane.

Lõppu üks teemaväline küsimus, miks peaks üks noor inimene hakkama väikesepalgalist treeneriametit pidama, teades ette, et kõik ei sõltu sinust ja sinu õpilasest, vaid hoopis kellegi tujust ja suvast? Miks?