Suhtlus meediaga - sportlase valik või kohustus?

Vehkleja Nikolai Novosjolov kohtub peagi alaliidu juhtidega, et leida lahendus tema otsusele trükimeediat boikoteerida. Foto: Raigo Pajula

Mida on ühist Roberto Carlosel, Andres Operil ja Nikolai Novosjolovil? A) kõik on mehed, b) kõik on endised või praegused tippsportlased ja c) kõik on teatud perioodil meediale boikoti kuulutanud.

Ja õiged vastused on a, b ja c! Spordimeedias on ikka ja jälle tulnud esile juhtumeid, kus sportlane otsustab täielikult keelduda igasugustest intervjuudest ja kommentaaride jagamisest. Põhjuseid on olnud erinevaid, kuid peamiselt on sportlased ajakirjanduse peale solvunud.

Ent millised on olnud seesuguse otsuse tagajärjed? Ja kas tippsportlasel üldse on kohustus meediale kommentaare jagada?

2008. aasta alguses otsustas vutikoondislane Andres Oper, et ei anna enam meediale ühtki intervjuud. Põhjuseks olevat olnud, et meedia kritiseeris teda Keskerakonnaga liitumise pärast. Toona oli ainuke kanal, kust Operi kohta oli võimalik infot saada, mehe eksabikaasale kuulunud meelelahutusportaal Buduaar.

Ka teised Keskerakonna ridadesse hüpanud sportlased on pärast uudise ilmumist ajakirjanikele raskesti tabatavaks muutunud. On ka neid, kes otsustavad pärast seda kommentaare jagada vaid valitud väljaannetele. Ja kes neile seda keelata saaks?

Eesti sportlastest kuulutas viimati meediale boikoti vehkleja Nikolai Novos­jolov. Tulnud mullu maailmameistriks, kirjutas Eesti Ekspress pool aastat hiljem artikli, kuidas mees otsustas oma treeneri Irina Embrichi preemiast ilma jätta.

Pärast seda on Novosjolovi suu kirjutava meedia ees lukus olnud. Isegi siis kui ajakirjanik läheb sportlase treeningule ja võistlusele, ei anna mees ühtki kommentaari. Põhjenduseks ütleb ta vaid: «Vabandust, aga ma ei räägi kirjutava meediaga.»

Käskude aabits puudub

Eesti Vehklemisliidu peasekretäri Jüri Salmi sõnul on Novosjolov pisut juba leebunud, andes intervjuusid nii raadiole kui ka televisioonile. Trükimeedia koha pealt jäävad alaliidu käed sportlase suunamisel aga lühikeseks.

Seda enam, et sportlasel pole alaliiduga ka mingit lepingut, mis kohustaks teda meediaga suhtlema. «Järgmisel juhatuse koosolekul kavatseme seda teemat arutada ning leida lahenduse, mis sobiks nii Novosjolovile kui ka Eesti meediale,» selgitas Salm ja lisas: «Loodan, et suudame asjad läbi rääkida ning ta nõustub ajakirjanikega suhtlema. Kui seda siiski ei juhtu, siis võimalik, et peame kasutama pressiesindaja vahendamist.»

Eesti Olümpiakomitee peasekretäri Toomas Tõnise sõnul sõlmitakse sportlastega küll olümpiamängude ajaks leping, mis kohustab neid meediaga suhtlema. Kuid pärast seda on nad oma otsustes vabad.  «Vastavalt olümpiahartale on sportlane kohustatud meediaga suhtlema seitse päeva enne ja kolm päeva pärast olümpiat. Küsimus on, kellele kuulub sportlane? Olümpiamängude ajal kuulub ta Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele,» arutles Tõnise.

Küsimusele, kas peasekretäri hinnangul peaks tippsportlane meediale kommentaare jagama, vastas ta: «Sportlane on avaliku elu tegelane. Aga mingisugust keeldude ja käskude aabitsat pole olemas.»

Seda, et seesugune aabits peaks olemas olema, ei tahtnud Tõnise aga öelda. Selle asemel ütles ta vaid vihjamisi: «Kas neid, kes mingisuguseid hüvesid annavad, tasub leheveergudel materdada? Minu arvates on kogu teema lastetoa küsimus!»

Kopsakad trahvid

Kui Eestis pole sportlastega meediasuhtluse alaseid lepinguid, siis Inglismaal ja USAs küll. Näiteks Manchester Unitedi jalgpalliklubi peatreener Alex Ferguson ei andnud alates 2004. aastast BBC-le ühtki kommentaari.

Ferguson alustas oma boikotti pärast seda, kui BBC näitas dokumentaalsaadet šotlase pojast Jasonist, kes tegeleb jalgpalliagendina ning väidetavalt kasutas oma töös ära isa mõjuvõimu. Kogenud jalgpallitreener väitega nõus polnud ning solvus BBC peale.

Boikoti tõttu pidi ta aastate jooksul maksma ka kopsakaid trahve, sest Premier-liiga eeskirjad kohustavad klubide peatreenereid intervjuudeks. Eesti klubidel nii suurt võimu oma treenerite ja sportlaste üle aga pole.
Küll aga on alaliite, kes on teinud selle nimel tööd, et sportlased suhtleksid meediaga kui ühe oma koostööpartneriga. Eesti Suusaliit on juba aastaid korraldanud seminare, kus noortele sportlastele tutvustatakse ajakirjanduse põhitõdesid ning tuntud spordiajakirjanikud jagavad väärtuslikke õppetunde.

«Meil on sportlastega kokku lepitud ja nad saavad aru, et meediasuhtlus tuleb kasuks nii neile endile, Eesti Suusaliidule kui ka nende sponsoritele. See on elementaarne tõde!» sõnas Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv, kes ise järgis sama tõde ka siis, kui teadis, et annab meediale valeinfot.

Kommentaar

Mart Raudsaar
Ajalehtede Liidu tegevjuht:

Sportlase meediasuhtluse reeglid pole kivisse raiutud. Sportlane on ka inimene. Me pole enam Nõukogude ajas, kus sportlane on riikliku uhkuse instrument. Siis polnud isiklikku elu ja esines aruandluse kohustus. Meedia pole enam samas olukorras.

Samas peab sportlane aru saama, et meediasuhtlus pole kahesuunaline tänav, et kui meeldib, siis suhtlen, ja kui ei meeldi, siis ei suhtle. Ehk siis: kui läheb hästi, siis suhtlen, ja kui halvasti, siis ei suhtle. Sportlane peab alati iseendaks jääma. Ka siis, kui kõik ei lähe nii hästi, kui ta soovib.

Mis puutub boikoteerimisse, siis see pole edasiviiv. Seda enam, et ajakirjanik ei esinda iseennast, tema on vahendaja rollis. Ajakirjanik vahendab sportlast ja avalikkust.

Kui sportlane kuulutab boikoti ajakirjandusele, siis ta kuulutab boikoti ka oma fännidele. Siinkohal peab sportlane tõsiselt mõtlema, kas ta seda teha soovibki?

Ajakirjanduse vastulöök

Üks kuulsamaid näiteid, kus sportlane on keeldunud ajakirjanikega suhtlemast, on endine ralliäss Markko Märtin. Pärast seda, kui mees sõlmis Subaru tehasetiimiga lepingu, tuli intervjuu saamiseks kasutada vahemehi, peamiselt samas meeskonnas mehaanikuna tegutsenud Juss Rodenit või sõita mõnele MM-rallile.

Sealgi sõltus palju ralliässa tujust – kord rääkis ta meelsasti, kord poetas mokaotsast paarisõnalisi lauseid. Palju parema meelega andis ta ütlusi välismaistele väljaannetele.

2006. aasta alguses solvusid Eesti spordiajakirjanikud rallisõitja Markko Märtini peale ning boikoteerisid tema rallitiimi esitlust vastuseks ralliässa tõrksusele kodumaa pressi suhtes. Viimaseks tilgaks spordiajakirjanike kannatuste karikas oli asjaolu, et pärast kuudepikkust vaikimist astus Märtin üles telekanali Kanal 2 Urmas Oti saates, kus teatas, et teeb tippspordiga lõpparve.

«Ajakirjanikud pole nii väiklased, et hakkaksid lugejate huve eirates elama välja isiklikku solvumist. Seekordse aktsiooni mõte oli näidata, et sportlaste ja ajakirjanike vahel peaks valitsema teineteist mõistev ja austav suhtumine. Selleks valiti üritus, millest vaikimisega lugejad ja televaatajad ei kannatanud,» selgitas aktsiooniga seotud olnud Peep Pahv toona. (PM)