:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/07/11163269t1hda30.jpg)
Kaur Kivistik soovis kuus aastat Eesti takistusjooksurekordit parandada ja lõpuks see ka õnnestus. Berliini EMil uuendas ta seejuures pea pool sajandit muutumatuna püsinud tippmarki, joostes 8.28,84 ning jõudis sellega ka finaali.
Kaur Kivistik pühendas kauaoodatud rekordi varalahkunud treenerile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«2012. aastal tulin esimest korda EMile ning juba siis räägiti, et Ilmar Ruusi rekord on juba kaua püsinud (täpsemalt 1971. aastast, 8.29,6), tee üle! Mõtlesin, et mis seal ikka, muidugi teen! Aga nüüd on juba aasta 2018. Aeg lendab. Muidugi on seljataga olnud häid jookse, ent veidi on jäänud õnnest puudu, siis pole ka vorm olnud nii hea. Täna olid asjad omal kohal.»
Kivistik läbis 3000 meetrit, sinisel vormil haaknõelaga kinnitatud leinalint. Seda kannab ta mälestades oma treenerit Endel Pärna, kes suri 26. veebruaril.
«See hooaeg on kadunud treenerile pühendatud. Usun, et ka temal on minu tulemuse üle hea meel. Tegelikult olin ju väike poisike, kui ta mind Elva metsade vahelt üles otsis ja minuga tegelema hakkas. Ta oli mul üle kümne aasta ainuke treener. See tänu on nii suur, et sellest võiks raamatuid kirjutada,» võitles ta emotsioonidega.
Rekordi pühendabki Kivistik endisele juhendajale. «Algusaastatel polnud rekord mingisugune eesmärk. Paaril viimasel aastal aga hakkasin mõtlema, et ega ma enam nii noor ka ole ning see hakkas vaikselt häirima. Mõtlesin, et kui mina seda üle ei jookse, siis kümme järgmist aastat ei tee seda ka keegi teine. Ikka on hea meel, et ajalooraamatutes on nüüdsest teine nimi!»
Ent rekord ei tulnud lihtsalt – esimeses poolfinaalis oli kindel, et aeg üle 8.30 finaali ei vii. Kivistik pidi algusest peale tempot hoidma ning võttis end sappa prantslasele Mahiedine Mekhissi-Benabbadile. «Tean neid mehi nii hästi, et juba enne jooksu on teada, kuidas keegi jookseb. Ei saanudki aeglasemalt joosta,» sõnas ta.
Finaal peetakse homme, kas sealgi tuleb rekordiparandus? «Praegu on enesetunne isegi hea. Õnneks on finaalini omajagu aega, kindlasti tuleb puhata ja mõelda taktika läbi.»