Mees, kes kuulutas end kord ise eriliseks, seisab silmitsi tõestamisvajadusega. Mitte küll tema enda, vaid kogu ülejäänud jalgpallimaailma jaoks. Kas Mourinhos on veel tipptreeneri ainest ja kas ta suudab panna Manchester Unitedi uuesti tõsiselt tiitlile konkureerima?
Kui võtta kõiki Mourinho väljaütlemisi pressikonverentsidel tõe pähe, on tegu egomaniakiga, kes näeb vigu ainult kõigis teistes, iial aga mitte endas. Teadjatele on pilt pisut rahulikum – Mourinho taktika näeb juba aastaid probleemide korral ette tule enda peale tõmbamist ning enamasti teeb ta seda lihtsalt moel, ajades otsesõnu öeldes suust välja täielikku jama.
Aastaid on see ka töötanud, sest ajakirjandus lööb aina tema sõnade ümber vahtu ja jätab mängijad selle võrra rohkem rahule. Kuid tänavu näib, et Mourinho ja Unitedi juhtkonna vahelt on tõepoolest läbi jooksnud must kass, kellel kaelas silt «üleminekud».
Terve hooajaeelse USA-tuuri veetis portugallane kaeveldes, et peab meeskonda ostude abil tugevdada saama. Muidu polevat kõrgetest kohtadest juttugi. Mullu viimase viisaastaku parima tulemuse teinud ehk liigas teisena lõpetanud Unitedi jaoks tähendaks «kõrge» koht tänavu kevadeni kaasarääkimist liigatiitli jagamisel ning edukat esinemist Meistrite liigas, kus saadi mullu kaheksandikfinaalis ootamatult lüüa Sevillalt.
Kui läheb teisiti, ei näe ilmselt keegi enam Mourinhos meest, kes võiks vähemalt korrakski Sir Alex Fergusoni aegade hiilguse taastada. Niigi nurisevad fännid juba selle üle, et portugallane on muutnud Unitedi rõõmutu ja väheresultatiivse jalgpalli etaloniks.