Eelmise aasta oktoobri keskpaigas Läti meeste võrkpallikoondise juhendajaks nimetatud endine Eesti koondise peatreener Avo Keel seisab uue tööandja juures silmitsi esimese suurema väljakutsega: lätlased tahavad jõuda Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniirile, kus nad mängisid 1995. aastal ja saavutasid 12 meeskonna konkurentsis 11. koha.
Läti koondise eelmine peatreener Raimonds Vilde juhendas meeskonda üle kümne aasta ja tulemused olid nigelad. Paljud tippmängijad andsid teada, et koondise eesotsas peab midagi muutuma ja samamoodi ei saa edasi minna. «Raske on leida motivatsiooni maksimumi andmiseks, kui seda ei tee peatreener. Iga ebaõnnestumise järel toob ta välja kogemuste puudumise. Viimasel viiel-kuuel aastal ei ole olnud mingit edasiminekut,» rääkisid mängijad eelmisel suvel avalikus pöördumises.
Keel, kes sõlmis sealse võrkpalliliiduga 1+1 aasta pikkuse lepingu, alustas tööd kevadel pärast klubihooaja lõppu. Vilde ja mängijate ebakõladesse eestlane süveneda ei soovinud, sest praegune õhkkond koondises talle meeldib. «Mina nii täpselt ei tea, mis seal juhtus ja pole tahtnud uurida ka. Raimonds juhendas Lätit sama palju või isegi rohkem kui mina omal ajal Eestit. Eks need asjad vajavad vahetevahel vahetamist. Praegu on mängijatel motivatsioon kõrge ja kõik töötab!» jäi 55-aastane Keel hetkeseisuga rahule.
Esimesed tuleristsed sai Keel Lätiga mai lõpus ja juuni alguses Euroopa Hõbeliigas. Alagrupiturniir sujus üllatavalt hästi – kodus-võõrsil-süsteemis saadi kahel korral jagu Austriast, Makedooniast ja Kosovost (geimid 18:3!) –, kuid poolfinaalis jäädi nulliga alla Valgevenele. Pronksimängust Makedooniaga väljusid Keele hoolealused 3:1 võiduga, aga pääset aste kõrgemale ehk Euroopa Kuldliigasse kolmas koht ei andnud.
«Olin koondiste tegemistest neli aastat eemal ja ega ma väga hästi tasemega kursis olnud – mänge olin ikka näinud, aga otsest kokkupuudet polnud,» kommenteeris Keel. «Meie esimene eesmärk oli jõuda Hõbeliiga finaalturniirile, aga eks süües kasvas isu. Kui juba seal olime, siis tahtsime suuremat tükki hammustada.»
Keel märkis, et potentsiaalne pilet Euroopa Kuldliigasse läks treenerite kapsaaeda. «Meie vormikõver polnud enam kõige teravam. Oleksime pidanud tagasi tõmbama, intensiivsust vähendama ja üks-kaks trenni ära jätma. Mängijad olid õhinas ja tahtmist täis, aga treeneritenõukogu andis järele,» analüüsis Keel esimesi apsakaid Läti juhendajana.
Päev pärast Keele ametisse nimetamist selgus, et 2019. aasta Euroopa meistrivõistluste valiksarjas kohtub Läti kaks korda Eestiga. «Töö on töö ja see, et olen kunagi vastasmeeskonnaga tugevalt seotud olnud, annab kogu asjale maiku juurde. Kõik on tuttavad mehed ja üks ülbik (Eesti koondise sidemängija Markkus Keel, Avo poeg – toim) istub kodus, kellega saame pühapäeval kokku ja mentaalselt kätt vääname. Vürtsi ja värvi jagub,» muigas Keel.
Kummale meeskonnale kuulub aga pereema poolehoid? «Pere keskis on seda «siseministrilt» küsitud, aga ta pole väga head vastust andnud, mis mind ja Markkust rahuldaks,» andis Keel mõista. Kui Markkust näeb Avo arusaadavatel põhjustel sageli, siis suvisel koondiseperioodil teiste Eesti mängijatega Läti peatreener eriti suhelnud pole. «Paar meest on Markkuse juurest läbi käinud, aga mina olen tegutsenud Lätis ning Eesti koondis Rakveres ja Tallinnas. Väga ei trehva, sest kõik teevad tööd.»
Eesti koondise nurgaründaja Robert Täht tögas nädal enne Läti-Eesti kohtumist meedia vahendusel enesekindlalt vastasmeeskonna treenerit: «Avo sõidab kindlasti kurvana tagasi, aga natuke on äkki rõõmus ka, kui poeg Markkus saab võitu maitsta.» Keel pole teadupärast suu peale kukkunud ja nõelas oma endist hoolealust vastu: «Noh, ta on noor mees ja väga palju kogemusi olla ei saa. Eks ta ka libastub vahel oma ütlemistes.»
Esimene kahe naabri vaheline mäng toimub eeloleval pühapäeval Riias, kuid mängust Eestiga on Lätile märksa olulisem täna peetav lahing võõrsil Iisraeliga. Kui eestlased kannavad kolmeliikmelises alagrupis soosikukoormat ja pääsevad suure tõenäosusega esimesena otse Euroopa meistrivõistlustele, siis seitsmest alagrupist viis paremat teise koha omanikku lunastavad samuti ihaldatud pääsme. Just seda kohta Läti jahibki.
Tegelikult ei valmistanud «ussi süsteemis» toimunud loosimine Keelele erilist rõõmu. Ta tunnistas, et ootas tugevamast loosikausist vastaseks hoopis kedagi teist. «Eestit ja Soomet me ei tahtnud, sest nendelt geimi ja rääkimata võidu kätte saamine on kõige raskem, aga paigutus andis just Eesti vastaseks,» sõnas Keel leplikult. Aga veel kord: täna ootab ees mäng elu ja surma peale. «Minu pulss Eesti mängu pärast ei hakka kindlasti veel tõusma, sest praegu taob pulss Iisraeli – see mäng on A ja O. Kui tahame finaalturniiri peale mõelda, siis me ei tohi seda mängu kaotada, sest muidu on suured šansid sisuliselt kadunud,» arvas Keel.
Lepime siis kokku, et Eesti läheb alagrupist esimesena ja Läti teisena Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. «Jah, kui niimoodi lõpptulemust serveerida, siis minul vahet pole. Saagu nii!» lubas Keel ning lisas, et kui ta oleks Eesti koondise peatreener, siis ta alagrupis teise kohaga sedavõrd kergelt ei lepiks.
Eesti Võrkpalli Liidu turundusjuhi Toomas Vara sõnul on Eesti fännid esmaspäevase seisuga ostnud Riga Arenal peetavale Läti-Eesti võrkpalli 2019. aasta Euroopa meistrivõistluste valiksarja kohtumisele Eesti sektorisse 1700 piletit. Lisaks on ilmselt päris palju eestlasi ostnud pileti muudesse sektoritesse ning lähipäevadel peaks piletiostjaid juurde tulema. Riiga Lätit alistama siirduva võrkpallimaleva arvukuse puhul võib seega rääkida tuhandetest.
Läti koondise peatreener Avo Keel on teadlik, et eestlased tulevad nende kodusaali muljet avaldava fänniarmeega. Ta loodab, et kohalik võrkpallipublik vastab samaväärselt. «Lätlased on vähem pileteid ostnud, aga kui mängud toimuvad oma koopas, siis ostetakse pileteid ukse pealt. Lätlane ei ole netiostja, aga võib-olla paar-kolm päeva enne mängu asi elavneb,» selgitas Keel lätlaste käitumismustrit.