Kohtunike enesekontroll keset vile, sõimu ja roppuseid

Korvpallikohtunik Aare Halliko (paremal) vilistab esimese eestlasena Euroliiga mängu. Foto: Arvet Mägi

Kas kujutate ette, et peate säilitama kaine mõistuse olukorras, kus sinu poole jookseb põlevate silmadega kahemeetrine mehemürakas ja taustalt kostab vilekoor läbisegi räigete roppustega? Väga hästi ei kujuta? Mõne mehe jaoks on see aga igapäevane.
 

Milline korvpallifänn, kes käib vaatamas BC Kalev/Cramo mänge, ei tahaks salamisi olla ise Gregor Arbeti särgis ja tugevaid vastaseid kolmestega karistada? Või milline jalgpallifänn ei tahaks kehastuda Tarmo Neemelo asemel Nõmme Kalju ründajaks ning Levadia ja Flora puuri palle täis lüüa? Pea iga spordifänn on vahel mõelnud, kui vinge oleks mõne spordikuulsuse asemel ise platsil mehetegusid teha.

Väljakul on aga ühed mehed, kelle nahas vähesed olla tahaks. Eesti jalgpallifännide kasutatavad hüüded «Fuck you referee» või «Kohtunik on pede» on vilemeeste suunas üsna leebed avaldused. Tihti ei kannata fännide või vahel ka mängijate sõnad kohtunike aadressil trükimusta. On imetlusväärne, et kõrvaltvaatajale räigena tunduvad solvangud lähevad üldjuhul kohtunike kõrvust lihtsalt mööda.

Postimehega vestelnud nelja juhtiva pallimänguala kohtunikud, jalgpallimänge vilistav Uno Tutk, korvpallikohtumisi ohjav Aare Halliko, käsipallis õigust mõistev Urmo Sitsi ja võrkpallis sama tööd tegev Toomas Murulo kinnitasid kui ühest suust, et tribüünilt tulev nende kõrvu peaaegu ei jõua.

«Tegelikult oleme suhteliselt väljalülitatud olekus ning ei lase ennast häirida,» kinnitas Tutk. Talle sekundeeris Sitsi: «Minu kõrv selliseid raadiolaineid enam ei püüa. Olen 20-aastase kogemusega ilmselt nõnda immuunseks muutunud.»

Kui saal või staadion rahvast täis, pole üksikuid lärmajaid võimalik sumina sees kuulda, kuid probleemid tekivad siis, kui korrarikkujaid satub vähese publikumi sekka. Kohtunikel pole õigust rahvast tribüünilt minema saata ja nii peab selle eest hoolitsema korraldusega tegelev kodumeeskond. Piir, mis fänni jaoks lubatud ja mis mitte, on aga üsna ähmane. Halliko sõnul on asi lihtne: kui keegi viskab midagi väljakule või muutub vägivaldseks. Sitsi lisas sinna juurde rassistlikud solvangud. Kui aga korraldajad problemaatilist isikut järjepidevalt ignoreerivad, võib näiteks korvpallis asjasse sekkuda ka õigusemõistja. «Kohtunik võib sellele tähelepanu juhtida,» kinnitas Halliko.

«Ma pole kohtunikuna kedagi lasknud ära saata, kuid käsipalliliidu funktsionäärina küll. Üldiselt näitab aga minu praktika, et kainet inimest pole sunnitud saalist lahkuma,» lisas Sitsi häälepaelte avanemise põhipõhjusena alkoholi.

Samas on ka purjus olemine suhteline mõiste ja inimesele, kes on joomas esimest klaasitäit kesvamärjukest, ei saa ühe inetu repliigi põhjal ust näidata.

«Kui kuuledki kedagi end solvamas, siis sa ei lähe ju talle ütlema, et kuule mees, joo vähem õlut,» märkis Murulo, kes arvas üldiselt, et võrkpallis on joobes räuskajatega vähem probleeme kui mõnel muul alal. «Võrkpallis tundub publik intelligentsem olema ja seltskondi, kelle eesmärgiks on õlut juua ja sõimata, näeb harva. Kui olen aga sel hooajal käinud vaatamas näiteks Tartu korvpallimeeskonna mänge, on kohtunikele karjutavad roppused ikka väga ebameeldivad.»

Eelarvamused võivad aga tekkida isegi tühja koha pealt. Tutk meenutas üht Ljubljanas peetud Eesti ja Sloveenia jalgpallikoondise EM-valikmängu, kus vilemees ise istus publiku hulgas. Nimelt olnud üks fänn punast särki kandnud kohtuniku automaatselt kommunistiks ristinud.

«Tribüünil võivad ka lugupeetud inimesed loomastuda,» tõdes Tutk. «Kui Eesti kasuks aga penalti vilistati, küsis üks teine mees tagareas, et kuidas saab kohtunik kommunist olla, kui ta meile penalti andis?»

Sportmängu põhisündmused leiavad aset aga väljakul ning ka seal keevad mängijate tunded tihti üle. Kohtuniku puhul on seega väga oluline, kas ta tunnetab piiri, millest mängija ei tohiks üle astuda.

«Jalgpallireeglites on asi väga hästi sätestatud – kohtunik peab ära tundma, kas asi tuli emotsiooni pealt või mindi tõesti isiklikuks,» selgitas Tutk.

Murulo sõnul on võrkpallis asi veidi lihtsam, kuna erinevalt muudest mängudest seal kehakontakti ei esine ja emotsioone on selle tõttu ehk grammi võrra vähem. Sitsi jälle märkis, et kui mängija ikka kaarti küsib, siis tuleb see talle anda.

«Keegi pole robot ja selleks ongi kohtunikul omad relvad, kui intsident piirid ületab,» arvas Sitsi, kelle sõnul on Eesti käsipalliliigas olukord paranenud. «Mõni aeg tagasi oli seis hullem, siis, kui meie liigas oli palju staare, kes pidasid enda taset kohtunike omast kõrgemaks ja ka pink ei ohjanud neid.»

Korvpall on liikumas aga selles suunas, et proovib ähmaseid piire võimalikult selgemaks muuta. Halliko sõnul on Euroopa alaliit andnud korvpallikohtunikele selged juhtnöörid, mis peaks igasuguse negatiivse emotsiooni temperamentsest mängust välja juurima. Rääkimata igasugusest agressiivsest käitumisest kohtuniku suunas.

«Käte laiutamine, ropendamine ja teistele sarnastele emotsioonidele järgneb kohe karistus,» ütles Halliko. «Loomulikult ei saa mängijat siis karistada, kui ta kergelt õlgu kehitab.»

Nii nagu on mängijad erinevad, on erinevad ka kohtunikud. Tutk tõi välja lõuna- ja põhjamaade erineva temperamendi ja ütles, et kui näiteks Hispaanias kohtunikud räägivad rohkem mängijatega, siis Põhjamaades näidatakse sirgjoonelisemalt eemaldamist tähistavat punast kaarti.

Sitsi märkis, et erinevad on ka Eesti kohtunikud. «Inimese keemistemperatuur on erinev. Mõni keeb liiga kiiresti üle, teine jälle laseb endale ükskõik mida öelda, mis on ka halb,» nentis Sitsi.