Malcolm Wilsoni poja meenutus kohutavast avariist: verd oli nii palju, et see voolas kiirabiautost välja

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Matthew Wilsoni parimateks tulemusteks autoralli MM-sarjas jäid kaks neljandat kohta.
Matthew Wilsoni parimateks tulemusteks autoralli MM-sarjas jäid kaks neljandat kohta. Foto: STR / AP / Scanpix

M-Sporti rallimeeskonna pealiku Malcolm Wilsoni poeg Matthew, kes oli kord samuti WRC-sarja sõitja, ent ei suutnud seal läbilöögini jõuda, meenutas väljaandele Autosport antud pikas intervjuus elu kõige kohutavamat seika.

Nooruses hoopis ringrajal kihutanud ning Lewis Hamiltoniga samasse tiimi kuulunud Matthew otsustas teismelisena ralliautole kolida, jõudes lõpuks MM-sarjas tipu lähedale, aga mitte tippu. Tema parimateks tulemusteks jäid 2007. aastal Jaapanis ja 2011. aastal Austraalias saadud neljandad kohad. Hooaja kokkuvõttes lõpetas ta aastatel 2009-11 kolm korda järjest seitsmendana.

Wilsoni karjäärile vajutas tagasivaates pitseri 2005. aastal Briti meistrivõistluste arvestusse kuulunud Walesi rallil tehtud üliraske avarii, mis võinuks halvema õnne korral nõuda nii tema kui ka kaardilugeja Scott Martini elu. Wilson läks Gartheiniogis asuva kurikuulsa «suusahüppenõlva» all asuvasse paremkurvi liiga kiiresti ja meeste Ford Focus raksatas raja ääres kasvanud puudesse.

«Kiirusest 168 km/h sai 1,2 sekundiga null,» meenutas Wilson. «Parajalt järsk peatus.»

Mõlemad mehed murdsid avariis mitu luud – Martin vasaku jala, Wilson parema randme ja vasaku käsivarre. Lisaks tegi Wilson viga paremale põlvele. Tema mälupilt rängast avariist on aga lausa ehmatavalt selge.

Esimestena jõudsid avariipaika järgmistena startinud Mark Higgins ja Bryan Thomas, kes asusid kaardilugeja Martinit autost päästma. «Nad teadsid, mida teevad – esimesena hakkasid nad tegelema sellega, kes oli vait. Aga siis jäin mina vait. Olin keele alla neelanud,» meenutas Wilson. Higginsil oli taipu sellele kiirelt reageerida ja Wilson lämbumisest päästa.

«Kuna olime mõlemad nii tõsiselt viga saanud, pandi meid samasse kiirabiautosse. Mäletan, et korrutasin Scottile aina ühte ja sama: anna andeks, anna andeks. Ta sirutas põrandalt käe ja patsutas vastuseks mu kätt. Nojah, mu käsi oli hoopis sedapidi ja ma röögatasin,» rääkis Wilson Autosporti ajakirjanikule ja painutas käe täiesti ebaloomulikku asendisse.

«Scott vabandas ja patsutas mu jalga... mis oli selleks hetkeks põlve juurest jalgpalli suurune. Röögatasin veel valjemini. Jube tunne oli, nägin, kuidas verd sõna otseses mõttes voolas kiirabiauto tagauksest välja...» kirjeldas Wilson.

Rasketest vigastustest hoolimata paranes ta ülikiirelt ja oli juba mõne nädala pärast taas roolis. Hooaja lõppedes oli ta võitnud kolme nädalaga kolm rallit ja tulnud Briti meistriks. «Pärast avariid sõitsin väga hästi. Naasmise järel olin ehk algul veidi ebakindel, aga käisime kohe esimesel rallil korraks ühest kraavist läbi ja pärast seda oli kõik okei. Paar aastat ei mõelnud ma avariile kordagi. Selles vanuses ei kipu seda ju tegema. Aga nüüdseks on mulle selge, et õnnetusel oli mulle tohutu mõju. Tegu oli ikkagi väga ränga avariiga,» tõdes Wilson, kes juhib nüüd M-Sporti GT3-klassi ringrajavõistkonda.

Tagasi üles