Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/16/6789999t1h62b6.jpg)
/nginx/o/2018/08/24/11311517t1h17ed.jpg)
Sportlase keha on nagu kunstiteos. Peensusteni läbimõeldud ettevalmistus, viimane viimistlus, allkiri lõuendi alanurka ja ongi valmis. Muidugi võib küsida, kes on kunstiteose autor. Treener? EOK? Sportlane ise? (Seega autoportree?) Kui teos on valmis, siseneb ta võistlusareenile, autor taandub, šedööver on pillutud avalikkuse ette laia tähendusvõrgustikku, kus autorile suuremat sõnaõigust ei jäeta. Nüüd võime uuesti vaadata. Kellele kuulub kunstiteos (sportlase keha) nüüd? Ikkagi sportlasele endale? Treenerile? Ühiskonnale? Rahvale?
Neid küsimusi peab esitama. Kas või seetõttu, et tänapäeval näivad piirid olevat väga häguseks muutunud. Piirid isikliku ja avaliku vahel. Või läheneda nii: kuidas sportlane ise tunnetab enda kui kunstiteose ja enda kui individuaalse psühholoogiliselt mitmekesise autori vahelist tasakaalu? Säärane hägusus toob omakorda kaasa hulgaliselt probleemkohti.