Kuidas Ruhnu neiu kõigest kaheksa trennikuuga rahvusstaadionile jalgpalli mängima jõudis

Emma Lauk (rohelises särgis) mängis Eesti rahvusstaadionil karikafinaalis vaid kaheksa kuud pärast seda, kui läks esimest korda tõsisesse jalgpallitrenni.

FOTO: Jana Pipar

Postimees avaldab Eesti Jalgpalli Liidu ajakirja «Jalka» septembrikuu numbris ilmunud artikli.

Tänavuses naiste karikafinaalis jooksis A. Le Coq Arena murule sel suvel oma 19. sünnipäeva tähistav Emma Lauk, kes on pärit väikeselt Ruhnu saarelt. Tartu SK10 naiskonda esindav Lauk oli sealjuures enne karikafinaali käinud trennis alles kaheksa kuud (!) ja harjub senimaani jalgpalli kui tiimitööga.

Ruhnu saar on vaid 11,9 km² suurune Saare maakonda kuuluv saar ning Ruhnu vallas elas statistikaameti 2017. aasta andmete järgi 127 inimest. Nagu väikeste eraldatud kohtade puhul juhtuma kipub, on vähese rahvaarvuga kohtades keeruline leida samas mahus väljundeid kui suuremates kohtades. Kes aga tahab, see leiab võimaluse ning nii tegi ka Emma Lauk. Kuusteist aastat elamist väikesel Ruhnu saarel ei tähendanud, et noor jalgpallihuviline poleks saanud oma lemmikspordialaga tegeleda.

«Suvisel ajal, kui saarel on lapsi rohkem, siis mängime omavahel ja ka turistidega koos – see on justkui selline traditsioon,» selgitas Lauk. «Eks me enne mängu helistame omavahel terve saare lapsed läbi, et kell kaheksa on jalgpall, ja siis tulevad kõik kohale,» jutustas ta naerdes, kuidas Ruhnus asju aetakse.

Lauk selgitas, et eelistab jalgpalli teistele spordialadele seetõttu, et see on tal alati kõige paremini välja tulnud. Sport pole aga ainuke, millega noor neiu oma kodusaarel tegeleda jõudis – Lauk oskab ka viiulit mängida. Koos teiste kohalike tüdrukutega õpiti selgeks mõned Ruhnu viiulilood ja suvel käiakse koos Ruhnu viiulilaagris. «Eks me proovime Ruhnu kultuuri elus hoida,» rääkis loo kangelanna.

Tee viis Tartusse ja SK10-sse

Ruhnul elades sai Lauk nautida üsna omapärast kooliteed: ta oli kooliaastate algusest kuni päris lõpuni ainuke õpilane oma klassis. See tähendas väga individuaalset lähenemist, kuid kõik muutus 2015. aastal, mil Lauk otsustas vahetada Ruhnu koolipingi Tartu Jaan Poska gümnaasiumi vastu. Tema enda sõnul toimus ümberharjumine, saareelust ülikoolilinna tempole, üsna kiiresti, kuigi eks koduigatsus kippus vahel ikka kummitama.

«Vahel ei saanud kooli tõttu näiteks kaks kuud kodus käia ja siis oli raskem,» rääkis Lauk. «Kui aga korra Ruhnult läbi käisid, siis oli jälle mõnusam olla.»

Ta lisas, et plaanib mandrile jääda ka ülikooliajaks – mida ja kuhu õppima minna, see selgub. Tartus gümnaasiumis käies jõudis Lauk kaks aastat olla ilma jalgpallitrennita, kuni mullu oktoobris viis tee ta Tartu SK10 naiskonda. Noor neiu jõudis sinna nagu enamasti ikka – tuttavate soovitusel. Talle meeldis, et klubi polnud liiga suur, sest lähenemine on siis individuaalsem ja areng kiirem.

Oktoobrikuus SK10 treeningutega ühinenud Lauk ei olnud aga valmis selleks, et asub naiskonnaga meistriliigat mängima. Enda sõnul ei olnud ta trenni minnes isegi kursis, mis tasemel uus koduklubi mängib, sest lootis lihtsalt hobi korras veidike palli mängida.

«Tuli välja, et kõik on natuke tõsisem ja tuli ikka pingutada ka,» meenutas Lauk naerdes. Nii juhtuski, et tublilt pingutanud Lauk jõudis naiste karikafinaali mängima juba kaheksa kuud pärast treeningutega ühinemist. Neiu tunnistas ka ise, et oli sellest väga üllatunud ega oleks oodanud, et nii kiirelt meie rahvusstaadionile jookseb. Karikafinaalist, mille SK10 kaotas Flora naiskonnale 0:7, ei ole neiul eriti midagi meeles, kuid kunagi see mäng meelest kindlasti ei lähe.

«Ruhnukad vaatasid seda ülekannet ja eks ma ikka tahtsin ennast parimast küljest näidata, et oskan mängida küll,» naeris Lauk. «Närv oli suur, aga kui mäng peale hakkab, siis sa ei mõtle, kes su ümber on või et sind näidatakse ülekandes. Siis keskendud sellele, et pall läheks vastaste väravasse. Ja kuigi mul midagi erilist meeles pole, siis kokkuvõttes jääb ikkagi terve matš meelde.»

Suuri eesmärke ei sea

Tõe huvides tuleb muidugi mainida, et 2018. aasta polnud esimene kord, kui Lauk A. Le Coq Arenal üles astus. Nimelt käis ta Eesti esindusstaadionil ka 2015. aastal – toona hoopis kooliga laulmas, kui Ruhnu lapsed esitasid Eesti–Islandi mängu eel meie rahvushümni. Lauk meenutas, et see kogemus oli väga meeldejääv.

«Läksime terve kooliga – meid oli kaksteist last,» rääkis Lauk. «Meile tehti A. Le Coq Arenal tuur ja seda tegi Aivar Pohlak isiklikult – see oli väga lahe. Tomi Rahula tegi meiega veel ka lauluproovi ning see kõik oli kokku väga huvitav elamus.»

Just oma väikesest koolist, saarest ja individuaalsest lähenemisest ümberlülitumine on noore jalgpalluri sõnul olnud kõige keerulisem. Lauk tunnistas, et pole senimaani ära harjunud sellega, et on nüüd osa suuremast võistkonnast.

«See oli minu jaoks väga raske ning on seda siiani,» sõnas Lauk. «Raske on see, et tiim peab kokku hoidma ning kõik pingutavad ühiselt. Kui midagi halvasti läheb, siis tunned, et vedasid teisi alt – see on minu jaoks keeruline.»

Uute raskustega harjumise kõrval on jalgpall toonud loo kangelanna elusse ka palju positiivset. Lauk rääkis, et eelkõige mängibki ta vutti seetõttu, et trennides on tore käia ning talle meeldib oma tiimikaaslastega suhelda. Lisaks andis see võimaluse täita üks oma unistustest: juba A. Le Coq Arenal mängimas käimine oli suur asi, üks unistusi, mis nüüd on täitunud. Lühikest aega jalgpalluriametit pidanud Lauk tuleviku jaoks suuri sihte pole seadnud ning võtab päev korraga. Peaasi, et saaks teha seda, mida ise naudib.

«Ma olen jalgpallis ikkagi nautimise peal väljas,» sõnas Lauk loo lõpetuseks. «Eks karjääriga läheb nii, kuidas läheb, ja vaatame, kuhu elu viib.»

Pääs finaali tegi uhkeks

Kuigi SK10 naiskond teenis naiste karikafinaalis FC Floralt suure 0 : 7 kaotuse, ei lasknud võistkond end sellest liigselt morjendada.

«Juba ainuüksi finaalipääs oli meie jaoks suur asi,» sõnas Lauk. Ta lisas, et kuigi kõrvaltvaatajatele võib tunduda, et suur kaotus tõmbab võistkonna moraali alla, siis SK10 naiskonna jaoks olid A. Le Coq Arenale sõitmine ja finaalis mängimine juba omaette uhked saavutused. Loomulikult oli tema sõnul kahju sellest, et punktivahe nii suureks kärises, kuid tagasitee Tartusse ei kulgenud üldsegi nukralt.

«Bussis pandi muusika mängima, lauldi laule kaasa ja tuju oli hea,» rääkis Lauk, kes käis finaalis väljakul 59 minutit. «Ka meie toetajaskond, kes finaalmängule kohale sõitis, oli väga tore.»

Tagasi üles