Marek Tiits: jalgpallihall ei ole tont, mis purustab memoriaali mõttekehandi või sakraalse vaikuse

Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel saab naabriks jalgpallihalli, kus sirguvad uued põlvkonnad. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Viimase nädala meelierutavamaid teemasid Eesti meediaruumis on kahtlemata olnud Tallinna noortejõukude probleem. Vanemad lehelugejad küllap mäletavad Tallinnas nõukogude korra viljastavates tingimustes küpsenud rahvuspõhiste jõukude arveteklaarimisi. Noh, need on nüüd tagasi. Ja iroonilisel kombel seistakse kaudselt nende vältimise ühe tõhusama meetodi kehakultuuri vastu – sic! –, tuues põhjenduseks esteetilisi kaalutlusi.

Nimelt teatas üks Maarjamäel värskelt avatud kommunismiohvrite memoriaali autor Kalle Vellevoog kaunis resoluutsel toonil, et memoriaali lähedusse planeeritav Levadia jalgpallihall sinna ei sobi. «Memoriaali ühe autorina võin öelda, et viilhalli rajamine kavandatud asukohta oleks memoriaalile hävitav,» kommenteeris Vellevoog Postimehes.

Veidi hiljem, kui Pirita linnaosakogu esimees Ülle Rajasalu Eesti Päevalehes nentis, et halli detaiplaneeringut menetleti juba kolm aastat tagasi ning selle kerkimist enam tagasi pöörata ei saa, memoriaal või mitte, keeras lugupeetud arhitekt plaadil teise külje ja teatas, et pole mõtet otsida süüdlast ja seda, millal keegi midagi valesti on teinud või tegemata jätnud. Aga hall ei tohiks kerkida.