Pea igal jalgpallikoondise tõelisel fännil oli raske mõista Joel Lindpere otsust, kui jõudis avalikkuse ette, et tema lepingus New York Red Bullsiga on sees punkt, mis ei lase tal rahvusesindust aidata.
Oliver Lomp: unustagem! Koondugem!
Oli neid, kes teda lausa isamaa reeturiks sõimasid. Vähe oli neid, kes professionaalsel tasemel teda mõistsid. Tõi ju Lindpere isegi välja, et ta pole enam jalgpalluri kohta esimeses nooruses ja peab mõtlema ka tulevikule.
Nüüd on käes aeg – tõsi, sel aastal juba mitmendat korda –, kui koondisel seisavad ees ajaloo tähtsaimad mängud ja USAs hooaja lõpetanud Lindpere teatas, et soovib rahvusesindusega taas liituda.
Keegi meist pole kunagi tegelikult Lindpere pähe näinud ja võib-olla ta vahel isegi, vaadates Eesti koondise edu, kurikuulsat lepingupunkti kahetses, kuid kontrahti ei saanud ju poole pealt ringi teha.
Olgu kuidas on, neile, kes Lindpere otsust laitsid, tuleb nüüd südamele panna, et Eesti koondisele on iga mees oluline, ja kui ta nüüd tahab kodumaad aidata, unustagem vimm ja võtkem ta sõbralikult vastu.
Peatreener Tarmo Rüütli otsused näitavad, kas ta näeb kaua eemal olnud meest kohe algkoosseisu liikmena, kuid on rohkemgi kui selge, et USA liigas säranud poolkaitsja lisab sinisärkidele ühe lisakäigu. Eesti väikse riigina (loe: koondisena) saab suurematele vastu vaid siis, kui ühtseks löögirusikaks koondutakse.