President Ilves: loodan, et me jalgpallurid ei jää kunagi mängima tühjale tribüünile

President Toomas Hendrik Ilves Foto: Toomas Huik

Homse Eesti - Iirimaa play-off kohtumise aukülaliseks on Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kes kätleb mängu eel mõlemat koondist. Traditsiooniliselt tehti mängueelse kätlejaga ka intervjuu jalgpalli ja ühiskonna teemal, vahendab jalgpall.ee.

Praegune Eesti suursaadik Iirimaal ütles, et 20 aasta jooksul välisministeeriumis töötades ei ole ta varem kohanud nii suurt meediakajastust Eestist. Kuna olete väljaspool Eestit elanud ja omate välisriikides palju kontakte, kas tunnetate midagi sarnast?

President Ilves: Jälgin Euroopa ja USA ajakirjandust päris tähelepanelikult ning mulle teevad siirast rõõmu see viis ja toon, kuidas Eestit on lõppeval aastal seal käsitletud. Kui varem kuulusime mingisse hägusesse endise Nõukogude Liidu katlasse ja seejärel käsitleti meid kas osakesena anonüümsest Ida-Euroopast või teinekord ka olematu Balti riigi põhjapoolseima provintsina (näiteks tavatsesid muidu väga asjatundlikud väljaanded panna dramaatilise pealkirja “Baltikum hädaohus!” ja seejärel tuli pikk artikkel Läti eelarvepuudujäägist), siis viimasel aastal kirjutatakse ja räägitakse Eestist kui majanduskriisiga väga edukalt hakkama saanud riigist. Majanduse ja küberkaitse kõrval kirjutatakse Eesti loodusest, meie linnadest, meie edukatest ettevõtetest, haritud noortest ja üliandekatest muusikutest. 

Leian, et see teeb me rahvale au ning on ühtaegu ka parim reklaamikampaania, mida ühegi PR-agentuuri toel pole võimalik sisse osta. Kui te väidate, et viimasel ajal on teemade hulka tekkinud ka sport ja Eesti jalgpall, siis on pilt muidugi veelgi kirjum ja toredam. Aga ma ise spordiuudiseid ei loe.  

Ühiskonnas kõneldakse jalgpallist kui edukast eestlaste ja venelaste lõimijast. Kas ka Teie näete jalgpalli just selliselt?

President Ilves: Paljastan nüüd saladuse, mis tegelikult vist ei ole üldse mingi saladus: olen jalgpallivõhik ega mõista seetõttu hästi neid, kellele jalgpall on teinekord suurem kui elu ise. Eesti-Iirimaa vastasseis on mul üldse esimene kord tulla staadionile mängu jälgima ning loodan osa saada kordumatust õhustikust, kõigest sellest, mida mu tuttavad jalgpallihulludest sõbrad ja kolleegid väidavad siin olevat.

Aga ma tulen ja tervitan mängu eel meeskondi, sest mu meelest on Eesti koondis praeguseks ära teeninud igaühe, sealhulgas ka jalgpallikauge riigipea toe ja innustuse. Ja minu isiklik hinnang ei sõltu siin sellest, kuidas mäng lõpeb ja kas Eesti jõuab finaalturniirile või mitte. Eks siin peitu ka selle hetkel üldrahvalikuna näiva jalgpallivaimustuse proovikivi. Sul peab jätkuma huvi ka siis, kui läheb kehvasti, tõelisi sõpru tuntakse hädas. Siin sport väga palju poliitikast ei erine. Võitjale tahavad kõik õlale patsutada, ent kaotaja jäetakse sageli üksi. Ma loodan, et me jalgpallurid ei jää edaspidi kunagi üksi või mängima tühjale tribüünile. Alles siis võime rääkida Eestist kui jalgpallikultuuriga riigist.

Jalgpalli kui mistahes teist meeskonnamängu saab vaadelda laiemas sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis. Isekus ei vii sihile, teistega arvestamine, kõigi “parima mina” ja tugevuste väljatoomine ning võistkonna ühtsus aga küll. Seepärast võib ka jalgpallikoondises näha kogu jõudu ja rikkust, mida meie ühiskond on võimeline ka teistel elualadel pakkuma ja sageli pakubki. Jalgpallurid, nii vene kui eesti rahvusest, on lihtsalt kõige selle ere ja arusaadav näide. Oma riigi ja rahva, oma lipu esindamine peaks olema sõltumata rahvusest igale Eesti kodanikule auasi.     

Okupeerituna olles kujutasid eestlased iseseisvust ilmselt ette teistsugusena ja oluliselt romantilisema kui see tegelikult on. Kas jagate seda seisukohta ja kas usute pigem rahvuslik-romantiliste tunnete taastumisse või globaliseerumise võimendumisse?

President Ilves: Pole mõtet salata, et eriti iseseisvuse taastamisele vahetult eelnenud ja järgnenud aastatel valitses paljude meeli vahetult kogetud, kuid enamasti siiski kas vanematelt või vanavanematelt kuuldud 1930ndate aastate Konstantin Pätsu Eesti idüll. Tänaseks võiksime aga olla ühel meelel selles, et me tänane Eesti on tublim ja edukam ja jõukam kui toona, et me pole kunagise väidetava idülli kehv koopia vaid täiesti normaalne arenenud Euroopa riik.

Mina küll paratamatut globaliseerumist ja rahvusromantikat omavahel ei vastanda. Need ei välista teineteist. Sest mis oleks alternatiiv? Suletus? Kõige uue ja teistsuguse meeleheitlik tõrjumine? Istuda murumüts peas ja kamakauss süles, hobusega kartulipõldu künda ja endale kasekoorest tahvelarvutit nikerdada? Selline paaniline enesekaitse viib mandumiseni, viib riigini, kus väga paljudel vähegi nutikamatel inimestel on väga paha olla. Põhja-Korea on selline riik. Ma ei tea, ilmselt ka rahvusromantiline, aga igal juhul väga vastik koht.

Maailmale ja selle ideedele avatud ning sellesse ise panustav rõõmsa näoga Eesti on seevastu parim koht nii eestlastele kui meie sõpradele. Pigem pean ma ohtlikuks suhtumist, et “tark laseb siit hädaorust jalga, vaid loll jääb Eestisse”. Ma ei taha kedagi manitseda, aga sellele, kes me maad, rahvast ja kultuuri kalliks peab, on Eesti elamiseks parim koht maailmas ka siis, kui majanduslikult pole kõige helgemad ajad. Olen seda omal nahal kogenud, uskuge mind.

Olete üldjuhul rõhutanud vaimu prioriteeti keha ees, seda eriti enne Eesti Vabariigi presidendiks valituks saamist. Samas olete ka öelnud, et Teie füüsiline vorm on täna elu parim. Kas riigipeaks olemine on mingil moel seda esimest seisukohta muutnud ja milliseid tähendusi omab eeltoodu foonil Eesti jalgpallikoondise edu?

President Ilves: Ma ei ole kunagi seadnud vaimu füüsisest tähtsamaks, ammugi seda avalikult rõhutanud. Mingi hetkeni ei pööranud ma ise kehalisele tegevusele vajalikku tähelepanu. Ühel hetkel sai mulle aga selgeks, et täiesti mõttetu oleks 58-aastaselt ära surra. Ütleme nii, et kehakaal ületas liiga palju mõistlikku normi ja see hakkas tervisele, enesetundele ja töövõimele halvasti mõjuma. Võtsin end kätte ja sundisin takka, jälgisin mida sõin ning hakkasin end liigutama. Praegu on kehakaal normis, tunnen end väga hästi ja jõuan palju rohkem ära teha kui varem.

Riigipea töö puutub siin asjasse vaid niipalju, et mu ajakava on päris pingeline ning kõigi asjadega toimetulekuks peab vaimuvärskuse kõrval jätkuma ka puhtfüüsilist vastupidavust. Ei tasu alahinnata sedagi, et pean Eesti meeste üsnagi madalat keskmist eluiga üheks meie ühiskonna kõige tõsisemaks probleemiks. Aga mul oleks võimatu sel teemal usutavalt sõna võtta, kui näeksin ise välja nagu infarktipalati eksponaat.

Eesti sportlaste, ka jalgpallurite saavutuste mõju rahva muutunud eluviisi ei saa kindlasti alahinnata. Eks nad ole eeskujuks ja kehuta paljusid end vabal ajal liigutama. Ja et väga paljud vaatavad ka neid tähtsaid jalgpallimänge kodus tugitoolis, õllepudel näpus, siis ütlen neile – võtke juba homme tunnike ja hakake keha trimmimisega pihta.