Ott Mõtsnik: jalgpall oli nagu narkootikum

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Legendaarne pallivõlur Ott Mõtsnik tunnistas, et jalgpall pakub taas natuke huvi.

FOTO: Mihkel Maripuu

«Ma olen alati olnud üksik hunt, kellel pole sõpru,» räägib 22 aastat tagasi Rootsi põgenenud kaheksakümnendate jalgpallistaar Ott Mõtsnik. Mees, kel pole kodumaaga säilinud tugevaid sidemeid ja kes enese sõnul ei tea Eesti jalgpallist midagi. 



Reedel oli ta aga Eesti jalgpalli sajandi mängul kohal. Istus Lilleküla staadioni tribüünil ja tundis suurt pettumust. «Ootused olid suured, aga läks nii nagu läks… Minu arust mängis Eesti viletsalt,» rääkis Mõtsnik päev hiljem Tallinna kesklinna ühe hotelli fuajees istudes. «Arvasin, et mängijad suudavad palliga midagi teha või on üldse rohkem mängu, aga seda polnud.»

Keskealised ja pisut vanem põlvkond teab, et Mõtsnik on Eesti jalgpallis kultuslik tegelane – tema Nõukogude Liidu meistrivõistluste teises liigas Gomeli vastu kõmmutatud käärlöögi väravast räägitakse siiani. Ta meeldis noortele ja vanadele ning oli mees, kelle pärast publik leidis tee staadionile.

Kuid 1989. aastal, kõigest 26-aastasena, põgenes ta Rootsi ja kadus siinsete jalgpallisõprade silmist. Kuulduste põhjal teati, et ta pallis oma uuel kodumaal veel mõne aasta ja riputas seejärel putsad varna. Rohkem ei kuuldud temast midagi – ta kadus jalgpallist lõplikult.  

«Olin jalgpallist väsinud, Kõik need trennid ja mängud… Asi polnud ainult Eesti jalgpallis, pärast loobumist ei jälginud ma ka Rootsis toimuvat. Kui teha aastaid kolm korda päevas trenni, siis ükskord viskab see kõik üle,» räägib ta ja tunnistab, et alles viimasel aastal on huvi veidike taastumas.

Ott Mõtsnik, kaheksakümnendatel polnud jalgpallil eestlaste jaoks erilist tähendust, hoopis rohkem tähelepanu jagus korvpalluritele. Ilmselt oli üsna keeruline olla eestlasena jalgpallur, igasugune tunnustus ju puudus.

Toona ei mõelnud ma selliste asjade peale. Jalgpall oli elustiil, nagu narkootikum, milleta ei saa. Jalgpallurina polnud võimalik teenida suurt raha, kuid oli võimalus ära elada. Sellel ajal polnud ju võimalik kuhugi minna – kui, siis ainult Venemaale.

Tagantjärele võib öelda, et Nõukogude Liidu teises liigas mängimine ruineeris – pidevad treeningud, sõidud ja tihe mängugraafik väsitasid. Kuid olin jalgpalliga üles kasvanud ja pidevalt asja sees, ma ei osanudki muud tahta.

Teil oli Tallinna Spordis hea põlvkond eestlastest mängijaid – lisaks sinule Urmas Hepner, Tiit Kõmper, Urmas Kaljend.

Meil oli tõesti hea meeskond, kuid me polnud sõbrad. Treener Roman Ubakivi korraldas asjad nii, et meil toimus pidevalt omavaheline võistlus, juhtus, et kaklesimegi. Platsil oli mul aga Kõmperiga maksimaalne ühendus, temata poleks ma löönud pooligi väravaid. Teadsime täpselt, mida teine teeb. Tänapäeva jalgpallis on meeskondades kõik sõbrad, puudub võitlus – see pole hea.

Kas toonaste kaaslastega on veel sidemed säilinud?

Kõmperi ja Žurkiniga olen suhelnud. Kaks aastat tagasi Eestis viibides rääkisime Kõmperiga omavahel väga palju, olen tal isegi külas käinud. Üldiselt mul aga endiste meeskonnakaaslastega kontakti pole. Rootsi ja Eesti vahelised telefonikõned on kallid, eriti mõjutas see suhtlemist vahetult pärast kodumaalt lahkumist.

Tegelikult oli sul ju võimalus jõuda jalgpallurina tippu ka Nõukogude Liidus. Sind kutsuti impeeriumi noortekoondisse, hiljem huvitusid sinust kõrgliiga klubid. Korra käisidki ju Eestist ära, kui mängisid ühe hooaja Riias.

Olime seal koos Kõmperiga, et pääseda sõjaväest. Kuid muud pakkumised… Mul on mälu väga vilets … ei mäletagi, kas oli suuri pakkumisi. Tegelikult olen küllaltki memmekas, käisin küll kunagi end Moskva Spartakis näitamas, kuid ei osanud ette kujutada, et olen üksinda kusagil Venemaal mängimas. Toona poleks ma seda kindlasti teinud.  

Rootsi põgenemise jaoks polnud sa siiski liiga memmekas?

See minek oli tingitud soovist muuta oma elustiili, pealegi elas Rootsis ka minu isa. Alguses me suhtlesime, kuid nüüd pole mul temaga mingit ühendust. Miks? See kõik ulatub kaugesse lapsepõlve, kui saime koos emaga temalt tihti peksa. Paraku ei taha ta kunagisi vigu tunnistada.

Minnes olid ju alles 26-aastane, oma parimas jalgpallurieas. Pealegi rääkisid, et ei osanudki muust elust unistada – kust siis tuli see soov muutuste järele?

Kui Ubakivi asemel tuli Spordi peatreeneriks Ovtšinnikov, algasid meeskonnas suured muutused – koosseisu tekkis palju venelasi ja koos nendega võttis võimust alkohol. Eesti mängijaid hakati kõrvale lükkama ja koos sellega kippus meeskonna algne idee kaduma.

Ühel hetkel tundsin, et tahan sellest kõigest vabaneda. Pealegi soovisin minagi ju paremat elu. Kaljend pidi tulema koos minuga, kuid hüppas viimasel hetkel alt ära. Õnneks ootas mind Rootsis aasta varem lahkunud Spordi endine keskkaitsja Hans Näks.

Viibisid koos meeskonnaga võistlusreisil Soomes. Seal istusid Rootsi suunduvale laevale ja olidki läinud. Kas viimase sammu astumine oli väga raske?

Muidugi oli, eestlane on ju memmekas. Mõtlesin pidevalt, et mida ma seal tegema hakkan. Minu minekuplaanist ei teadnud midagi isegi ema ja õde. Nendega uuesti kontakti saamine võttis kaua aega. Lõpuks, olles juba Rootsis põgenikelaagris, sain neile helistada.

Laagris oli palju soomlasi, kellele rääkisin, et olen jalgpallur. Nemad teadsid, et linnas on meeskond, ja juhatasid mu sinna treeningule. Juba esimese käiguga sain meeskonda sisse.

Üsna varsti kutsuti mind juba teise linna tugevamasse meeskonda – anti korter ja leiti töö ning tänu sellele sain ka elamisloa. Rootsis hakkasingi kohe mängimise kõrvalt tööle, koristasin ja tegin värvimistöid. Samas oli minu mõtetes ikka unistus saada tõeliseks profijalgpalluriks.  

Kahjuks hakkasid vigastused segama, lisaks teatas peatreener, et kuni ma pole rootsi keelt selgeks õppinud, pole mul põhikoosseisu asja. Mõistsin, et midagi suurt mind enam ei oota ja hakkasin mõtlema, millega edaspidi tegeleda. Tegelikult näen siiani mõnikord öösiti und, et ikka mängin ja hakkan karjääri lõpetama ning samas mõtlen, mis minust saab.   

Karjääri lõpetades olid vaid 29-aastane. Aasta oli siis 1992 ja samal ajal kogunes esimesi kordi Eesti koondis. Kas sa ei mõelnud sellele, et ajaks end vormi ja läheks Eesti eest mängima?

Ma ei usu, et mul olnuks võimalus. Keegi isegi ei küsinud, kas olen huvitatud, igatahes mina ei tea sellest midagi. Ise ju ei lähe ennast pakkuma.

Elad Rootsis juba üle paarikümne aasta. Kas võid öelda, et oled oma eluga rahul?

Mul on rootslannast elukaaslane ja nüüd, pärast kolme abielu, olen lõpuks tõesti õnnelik. Meiega koos on ka minu tütar eelmisest abielust ja me elame umbes Viljandi-suuruses väikelinnas oma majas.

Eestis käin harva, vaid siis, kui mind selleks miski sunnib. Siin elab mul vaid õde, kuid isa tõttu pole mul enam ka õega kontakti. Tema käes on kõik mu medalid ja märgid, kuid ta ei anna neid tagasi, vaid lubas kõik ära visata. Loodan, et tegelikult on need alles. Mul on väga suur kollektsioon märke, vanasti oli traditsioon, et igast linnast, kus mängiti, toodi mõni märk.

Sind võib julgelt pidada üheks Eesti jalgpalli legendiks – mees, kes kõmmutas käärlöögiga värava ning hiilgas kogu oma karjääri tehnika ja hea väravavaistuga. Kas sa oskad seletada, kust sul see anne pärineb?

Annet pole kunagi olnud, kõik oli puhas töö. Käisin Tallinnas 1. keskkoolis, kui Roman Ubakivi tuli poisse trenni kutsuma. Mäletan oma esimest treeningut – kõik teised olid juba mänginud, mina ei osanud aga midagi. Lapsena sattusin surmasuhu, mul on tehtud verevahetus ja seetõttu olin väga kõhn poiss. Nii ma seal olin, aga jäin jalgpalli kinni ja asi hakkas meeldima. Just siis visati mind koolist välja.

Tegid pätti?

Ma ei mäletagi, mida ma tegin. Energilise poisina pidin pidevalt midagi tegema. Olen käinud läbi viis kooli, kuid tänu jalgpallile sain kogu oma energia välja elada. Kui seda polnuks, istuks ma ilmselt vanglas. Olen ka treener Ubakiviga palju kakelnud, kuid samas harjutasin kõvasti – kell neli algas noorte trenn, kell kuus meeste oma. Koju jõudsin hilja, millal sa veel õpid… Seepärast ei julgenud ma kooli minna, istusin hommikuti hoopis kinos.

Sinu mängustiili põhjal võis arvata, et ilusad sooritused inspireerisid. Mitte iga mees ei ürita mängu ajal palli käärlöögiga väravasse saata.

Iga värav valmistas suurt rõõmu, kuid samas oli jalgpall ikkagi töö ja seda oli vaja teha nii hästi kui suudad. Käärlöögiväravaid oli üks – mäletan, et sööt tuli paremalt äärelt ja mina olin trahvikasti joonel ning pall lendas täpselt ristnurka. Vist pärast seda väravat sain riietusruumis ühelt vanalt mehelt lille… See mees oli nii küürus, et ei saanud mulle otsa vaadata. Tänas ilusa jalgpalli eest. See hetk liigutas mind väga.

Olid Spordi meeskonnas staar, kes pälvis olude kiuste palju tähelepanu. Ilmselt leidus ka palju neid, kes tahtsid õlale patsutada ja pärast mängu välja teha.

Ma ei saa seda öelda – Tiit Kõmper ja Urmas Hepner olid ka väga head mängijad, olime kolm liidrit. Tiiduta poleks ma löönud ju pooligi oma väravaid. Sellist asja polnud, et keegi oleks väga välja teinud, aga pärast mängu läksime alati Piritale Regati baari.

Joomise kombe tõid meeskonda venelased. Varem ma sellega kokku ei puutunud, olin vist 20-aastane, kui esimest korda alkoholi proovisin, esimese suitsu panin ette 22-aastaselt. Kahjuks suitsetan siiani liiga palju - ilmselt stressist.

Millest siis nii suur stress? Rootsis on sul ju korralik töö ja palk.

Olen eraettevõtja, kes teeb maalritöid mehele, kellele kuulub väga palju kortereid. Olen juba 17 aastat tegelenud sama asjaga ja kunagi pole tekkinud ühtegi probleemi ega olukorda, et midagi on vaja üle teha. Töö pole raske, kuid sellega kaasnevad kemikaalid jätavad jälje.

Sa pole veel jõudnud 50. eluaasta piirini. Mis saab edasi – kas elu toob veel kannapöörde?

Nendest aitab, ma ei taha rohkem riskida. Teen üksinda tööd, mul on laps ja töötu elukaaslane. Ma ei saa endale mingeid rumalusi lubada. Seepärast ei mängi ma ka enam jalgpalli, sest midagi ei tohi juhtuda.

Ott Mõtsnik
• Sündinud: 18.04.1963
• Lapsed: Ats, Hanna-Liisa, Natalie
• Esimese Eesti meistri tiitli pälvis 1979. aastal.
• 1980 kutsuti Nõukogude Liidu noortekoondisse.
• 1982 mängis Riia Daugava meeskonnas.
• 1983–1989 kuulus Eesti esindusmeeskonda Tallinna Sport
• 1989 põgenes Rootsi

Tagasi üles