Saada vihje

Rekordile napilt alla jäänud Nurmet segasid teised jooksjad: koperdasime üksteisele otsa ja kaotasime aega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Tiidrek Nurme võitis täna Tallinna maratonil poolmaratoni distantsi, kui alistas lõpusirgel Keenia mehe Peter Kiprotichi. Nurme aeg oli 1:03.27, mis tähendab, et Eesti rekordist jäi puudu 27 sekundit. 

Tiidrek Nurmet aitasid täna kogu distantsi vältel keenlased, kes Nurmele tempot tegid: «Tõepoolest, mul oli täna hea seltskond. Mukunga suutis üheksa kilomeetrit vedada, siis sai jõud otsa, aga teine keenialane, kellega ma lõpuni jooksin, tegi head tööd. Jalas oli see rekord täna kindlasti.»

«Minu jaoks oli segav faktor, et poole peal tulid meile maratoonarid selg ees vastu, kohati koperdasime üksteisele otsa seal ja kaotasime sellega aega. Rada oli kiirem kui eelmisel aastal ja rada oli kiirem kui Narvas, ilm oli hea ja ma üritasin rekordit püüda. Kõigest 25 sekundit jäi puudu,» rääkis Nurme pärast jooksu.

«15 kilomeetri peal ei olnud veel raske, aga küllap see füüsiline vorm oli selline, et viimast välja võtta oli raske. Hetkel ma pole väsinud, mis näitab, et maraton on aeroobne ala, poolmaratonis kiiresti jooksmiseks on vaja lühemaid võistluseid. Täna ei suutnud ma ennast tühjaks joosta,» rääkis Nurme.

Kokkuvõttes oli Nurme siiski jooksuga rahul: «See oli siiski elu teine aeg. Ma usun, et ma jätkan lähiajal rekordi püüdmist. Jõud peaks rekordist üle käima, suve jooksul olin korduvalt selles vormis aga hooaja tippsündmus oli augustis Berliinis. Nüüd olen puhanud ja tagasi hoidnud, ma ei saa endalt nõuda, et suudan aastaringselt kiiresti joosta.»

Nurmele pakkusid hea emotsiooni ka raja äärde kogunenud fännid: «Inimesed tundsid mu ära ja elasid kaasa. Publikule pakkus positiivset emotsiooni võib-olla ka see, et ma olin ees koos ühe maailma parima jooksjaga. See mees on täielik maailma tipp. Selle mehega Eesti tänavatel eestlastele etendust pakkuda innustas rahvast ehk kaasa elama ja mul oli tänu sellele lihtsam joosta.»

Tagasi üles