Kommentaar: kes kiusab Serena Williamsit? Serena Williams

Serena Williams karjub pukikohtuniku Carlos Ramose peale. Kumb jäi lõpuks võitjaks, kumb kaotajaks? Foto: Danielle Parhizkaran / USA TODAY Sports / Scanpix

Tennisekuninganna Serena Williamsi vaimne murdumine US Openi finaalis ei ole kohtuniku süü. Selles on süüdi vaid üks inimene – Serena Williams ise.

Miks julgen nii väita? Paaril lihtsal põhjusel.

Selle üle, kas pukikohtunik Carlos Ramos tegi õigesti, kui määras Williamsile hoiatuse treeneri lubamatu juhendamistöö eest, võib loomulikult vaielda. Fakt on, et Patrick Mouratoglou käitumine tribüünil oli reeglite järgi lubamatu ning prantslane tunnistas seda ka ise. Seejuures me ei tea, kas kohtunik reageeris Mouratoglou esimesele seesugusele žestile või juba mitmendale.

Argument, kas Williams nägi Mouratoglou soovitusi või mitte, pole seejuures kuigivõrd oluline, sest vastutab alati mängija. Tema kohus on treener korrale kutsuda. Ääremärkusena – Mouratoglou näitas, et Williams võiks Osaka lööke tõrjudes liikuda rohkem väljaku sisse... ja täpselt seda Williams järgmistes geimides ka tegi. Kokkusattumus? Pole võimatu, tegu on ju tippmängijaga, kes võib mänguplaani muutmise vajalikkust ka iseseisvalt taibata. Ent täit tõde teab ainult Williams ise.

Keelatud juhendamise eest on viimastel aastatel hoiatuse saanud paljud tipptennisistid. Mitte keegi ei pea neid seetõttu petisteks.

Tõsi, Ramos võinuks piirduda Williamsi tähelepanu juhtimisega keelatud tegevusele. Samas on ametlik hoiatus täpselt see, mida ta on – hoiatus. Sellega ei kaasne ühtegi karistust.

Sügavalt arusaamatu on siiski kohtunikule ette heita seda, et ta järgis reegleid. Mis siis, et Mouratoglou kinnitusel juhendavad hoolealuseid samamoodi kõik treenerid ja kogu aeg. Seesugune argument on võrreldav olukorraga, kus kiiruseületaja kurdab teda peatanud politseinikele: «Teised teevad ju ka!» Faktiliselt õige, kuid ühtaegu naeruväärne vabandus.

Nõus, et ideaalis tuleks keelatud juhendamise eest karistamisel hoida ühtset joont. Kuid pigem tuleb siin otsa vaadata teistele pukikohtunikele, mitte Ramosele. Muide, portugallane on üldtuntud karmi korra hoidja, tema kindlat kätt on saanud viimastel aastatel tunda näiteks Novak Djokovic, Rafael Nadal, Andy Murray ja Nick Kyrgios, isegi Serena vanem õde Venus Williams.

Ükski neist polnud kohtuniku otsusega rahul.

Ükski neist ei saanud seepeale järjest mitut tehnilist karistust, rääkimata geimi kaotusest.

Miks läks nii Serena Williamsiga? Sest ta võttis Ramose otsust isikliku rünnakuna. «Ma ei ole petis!» kuulutas ta Ramosele korduvalt. Kuid keelatud juhendamise eest on viimastel aastatel hoiatuse saanud paljud tipptennisistid. Mitte keegi ei pea neid seetõttu petisteks.

Kaos vallandus teise seti viiendas geimis. Williams oli saanud servimurde toel kätte 3:1 edu, ent kaotas siis oma servigeimi seisuks 3:2. Seejärel – rõhutan, alles seejärel, mistõttu jäävad arusaamatuks seisukohad «seis 4:1 oli lähedal» – lõhkus ta vihast reketi. Impulsiivne, kuid soovi korral kahtlemata välditav liigutus. See tähendas aga juba teist käitumiskoodeksi rikkumist, mis kokku märkisid punkti kaotust.

Ning nüüd pääses paisu tagant Williamsi sisemine veendumus, mille tunnistajaks oleme varemgi olnud – kogu maailm on tema vastu. Muidugi, vähemalt osalt on just selline hoiak teinud temast viimse veretilgani võitleja ja viinud ta 23 slämmitiitli võiduni. Suure sportlase imeline saavutus, pole kahtlustki.

Ent vinti üle keerates on Williams tenniseväljakul asunud ka korduvalt võitlema võitlusi, mis on ette kaotatud. Teise seti seis 3:2 ja 0:15 pole katastroofile isegi lähedal. Kohtunikuga järjepidevalt vaieldes kaotas Williams aga keskendatuse ja loovutas järjest kaks geimi. Teisel pool võrku seisnud Naomi Osaka hea ja enda kehva tegutsemise, mitte kohtuniku süül.

Järgnenud solvangud – vastavalt reeglitele kohtuniku «valetajaks» ja «vargaks» nimetamine täpselt seda on – päädisid ainuvõimaliku otsuse ehk automaatse geimikaotusega. Ramosel ei jäänud selle sammu vältimiseks enam mitte mingit võimalust. Kohtuniku asi on järgida reegleid, mängija kohustus alluda kohtunikule. Mitte keegi ei seisa neist põhimõtetest kõrgemal, isegi mitte kõigi aegade parim tennisist.

Pressikonverentsil pillatud märkusega, nagu oleks Ramose käitumine olnud seksistlik ja tema enda tegutsemine ajendatud feministlikest motiividest, naeruvääristas Williams end paraku veelgi rohkem. Esimese argumendi lükkavad ümber ainuüksi faktid – käimasoleval US Openil on reeglite rikkumise eest karistada saanud 23 mees- ja 9 naismängijat.

Teise väite puhul on aga lihtsalt kurb vaadata, et Williams, kes ongi kahtlemata miljonitele eeskujuks ja tõepoolest seisnud aastaid naismängijate õiguste, näiteks võrdsete auhinnarahade eest, labastab enda seniseid väärt tegusid nii lapsiku ja otsesõnu öeldes valeliku väitega. Kindlasti ei ajendanud teda Ramosega vaidlema soov maailma parandada, vaid puhas egoism.

Veel kord, egoism pole tippsportlase puhul sugugi tingimata negatiivne, vaid isegi vajalik omadus. Kuid ainult teatud piirini. Selle piiri Serena Williams seekord ületas ning süüdistada pole tal mitte kedagi peale iseenda.

Ning kõige rohkem on seejuures kahju Naomi Osakast. 20-aastasena elu esimest suure slämmi turniiri võites, tunnetetormi keskmes külma pead säilitades ja seejuures oma iidolist jagu saades peaks igaühel olema õigus elu suurimale õnnehetkele. Osaka rõõm jäi aga USA publiku matsliku vilekoori ja tema enda pisarate ning Williamsi inetu käitumise varju. Jääb üle vaid loota, et oma järgmised tiitlid – kõik märgid näitavad, et neid tuleb veel – võidab Osaka juba ilusamal ja puhtamal moel.