Meenutus: kuidas Eesti blondi poisi eestvedamisel Berliinis Saksamaa seljatas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Aivar Kuusmaa.

FOTO: Lembit Peegel / PM/Scanpix Baltics

Eesti Korvpalliliit edastas enne neljapäeval toimuvat Eesti ja Saksamaa maailmameistrivõistluste valikmängu korvpalliajakirjaniku Märt Ibruse meenutuse 25 aastat tagasi peetud legendaarsest lahingust Euroopa meistrivõistlustel. Avaldame selle siinkohal täismahus.

Oli mõnus jaanipäevaeelne suveõhtu 25 aastat tagasi. Berliini Deutschlandhalle tribüünidele oli kogunenud 3800 pealtvaatajat, et jälgida just sel päeval – 22. juunil alanud Euroopa meeste 28. korvpallimeistrivõistluste finaalturniiril korraldajana kaasategeva Saksamaa avamängu. Ka kaheksa aastat tagasi – 1985 oli Saksamaa Liitvabariik olnud tiitlivõistluste korraldaja, siis saadi seni parim tulemus – Vana Maailma konkurentsis viies koht, kaks aastat hiljem oldi Kreekas veel kuuendad, ent kahel järgmisel jõuproovil ei pääsetud kaheksa finaalturniiril osaleva meeskonna hulka.

Seekord oli konkurentsis 16 rahvuskoondist ning esimene vastane Eesti, kohalikule publikule kindlasti vähetuntud pisiriik, kes Euroopa kaardil oli saanud oma koha tagasi vaid mõne aasta eest. Seega ootas kodupublik täiesti õigustatult omade võitu.

Miski hakkas aga viltu vedama. Vastaste viskemasin käivitus õlitatult. Eeskätt üks blond poiss tagaliinilt pildus ülima enesekindlusega. Nii oli. Poolajaks oli Eesti ees 49:44. Küll kõik teisel poolajal muutub, võidi mõelda Deutschlandhalle veidi hõredatel tribüünidel, sama kardeti ka Eestis telekate ees.

Ometi rõõmus pilt jätkus. Mõlemapoolne viskehoog tõusis veelgi. Sakslaste liidrid, NBA karastusega Christian Welp tsentris, Henning Harnisch äärel ja Kai Joachim Nürnberger tagaliinis olid igati tasemel, ent teise poolaja võitis Eesti koguni 64:59! Nii vormistati võit 113:103.

Meie meeste visketabavus oli koguni 67%. Blond poiss ehk Aivar Kuusmaa skooris 30 punkti, mis ei jäänud samas tema turniiri parimaks näitajaks (Bosnia ja Hertsegoviina vastu viskas ta koguni 40 punkti). Õnneks olid mõnusas hoos ka Rauno Pehka ja Sergei Babenko, kes mõlemad said kirja 23 punkti.

Oluline oligi kogu turniiri vältel just Babenko roll. «Ta vedas meeskonda, ilma temata poleks saanud tagamehed nii hästi tulistada. Hüpata ta palju ei saanud, aga mängis targalt. Sisse-välja söötmine, kontrollisime lauavõitlust,» märkis hiljem peatreener Jaak Salumetsa kõrval teise treenerina tegutsenud Riho Soonik.

Ometi ei alanud turniir meie koondise jaoks sugugi roosiliselt. Meeskond pidi saama uue Reeboki varustuse, kuid need ei jõudnud enne esimest mängu pärale. «Babenko võttis koosolekul sõna: «Uusi dresse pole, korvpalliliit ei ole teinud oma tööd. Mida te meilt veel tahate?» Võib-olla oli väike probleem isegi hea, ajas mehed vihaseks. Nad mängisid Saksamaaga võitluslikult ja võitsid,» tõdes EKL tollane president Aadu Kana hilisemas kommentaaris.

Üldse osales selles mängus meie poolt üheksa meest, neist seitse ka skoorisid: Andrus Nagel 18, Margus Metstak 10, Gert Kullamäe 5 ja Aleksandr Karavajev 4 punkti. Oma panuse andsid ka Ivo Saksakulm ja Indrek Rumma. Vabaviskeid realiseeriti 25st 21 ehk 84% (Babenko seejuures 10st 8).

Võit oli tore, sisuliselt avas tee kaheksa parema hulka. Teatavasti jõuti lõpuks Münchenis kohamängudega kuuendale astmele. Samas oletas Kuusmaa hilisemas kommentaaris: «Kui mäng Saksamaaga oleks olnud teine või kolmas, poleks me neid võitnud.»

Oli mis oli, oma võimaluse ja hetke tabamine ongi spordis oluline. Eesti tegi ajalugu. Ja mis veel, olulisemal määral tegi seda Saksamaa. Edaspidi esineti kindlalt, kohamängudes nopiti järjestikku kolm nappi võitu ja võideti kodupubliku (kelle arv jõudis finaalis pea 11 tuhandeni!) suureks rõõmuks isegi veidi üllatuslikult ka senini ainus meistritiitel!

Tagasi üles