Kommentaar: kuidas Soome oma Pehrssonisse uskus ja meie mitte

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Markku Kanerva on staarideta Soome koondise näo täiesti uueks pööranud.

FOTO: Tairo Lutter

Miks on meil nii ja neil naa? Nii küsime tänase oodatud ja põhimõttelise Soome - Eesti Rahvuste liiga jalgpallimängu eel. Aga arutlegem siis: miks on Soome selgel tõusu- ja meie langustrendil?

9. juuni 2015, Turu. Eesti alistab maavõistluses Ats Purje väravatest Soome 2:0. Külalised ja nende rootslasest juhendaja Magnus Pehrsson viibutavad rusikaid taeva poole, põhjanaabrid ristivad õhtu farsiks ja peatreener Mixu Paatelainen teatab: «See, kui kehvad me täna olime, on masendav. Nüüd tuleb minna asjades väga sügavale.»

Neli päeva hiljem kaotab Soome Helsingis EM-valikmängus Ungarile 0:1 ja Paatelainen saab võimaluse minna asjades väga sügavale – talle väljastatakse hundipass.

Täna on Paatelainen jõudnud ringiga Läti koondise etteotsa. Algus Rahvuste liigas pole olnud kuigi paljulubav: Andorraga viigistati 0:0, Gruusiale kaotati 0:1.

* * *

Soome aga seilab samal ajal sulaselges pärituules. Paatelaineni viljeldu kuulutati «utoopiajalgpalliks», vahepeal prooviti õnne rootslase Hans Backega, kuni eelmise aasta alguses usaldati marssalikepp Markku Kanerva kätte. Algus ei olnud ülemäära roosiline, kuid viimase 12 kuu saldo on särav: 11 mängu, seitse võitu, kolm viiki ja üks kaotus.

Iseäranis hiilgavad on viimase viie valikmängu (MM ja Rahvuste liiga) tulemused: võidetud on Island ja Ungari, viigistatud hilisema MM-finalisti Horvaatiaga (võõrsil) ja Türgiga, kaotusi on välditud.

Mis on üleöö muutunud? Mõistagi mitte mängijate oskused ega suurel määral ka klubiline kuuluvus. Õpetajaharidusega Kanerva on vaikne ja tasakaalukas mees. Pallurid kutsuvad teda Professoriks. Ta olevat taktikapedant, kes pöörab ettevalmistuses tähelepanu igale pisemalegi nüansile. Mängijad on kirjeldanud tema pikki koosolekuid, rühmatöid ja muud säärast. Ning kuulutanud, kuidas kõik see on teinud meeskonda ühtsemaks, mida peetaksegi uue tõusu peamiseks võtmeks.

* * *

Magnus Pehrsson novembris 2015.

FOTO: Eero Vabamaegi / POSTIMEES/SCANPIX BALTICS

Mis on vahepeal toimunud meie koondises? Pehrsson sai aasta pärast Soome saunatamist sule sappa. Peapõhjuseks mõistagi kehvad tulemused, ent üks selleni viinud põhjus – vaat et isegi peamine – seisnes vähemalt osa mängijate kirjeldusel Pehrssoni nüristavates treenerivõtetes. Ka tema armastas minna kõiges süvitsi, pidada pikki koosolekuid jne.

Mõistagi ei saa iialgi kaht erinevat meeskonda üksüheselt kõrvutada. Ühed karud hakkavad tantsima ühe, teised teise pilli järgi. Küll aga oleks kõigil meie koondise mängijatel ja selle käekäigu eest vastutajatel aus ja äärmiselt vajalik endalt küsida: kas meil on naabritelt midagi õppida; kas ja miks meie mängijad polnud valmis samaks, milleks soomlased on?

Küsimus kerkib aina enam ja põletavamalt päevakorda, kui vaatame Eesti koondise tulemusi. Kui Soome saab uhkustada sel aastal ühe kaotusega, siis Martin Reimi väesalk vaid ühe võiduga (Leeduga 2:0). Viimasest viiest mängust on koguni neli kaotatud ja neis on löödud vaid üks värav.

* * *

Kanerva mängulist nägemust on kirjeldatud järgmiselt: lihtne 4-4-2 skeem, äärmine võitlusvalmidus, tihe ja üksmeelne kaitse, väravaid peavad tooma ründajate kiirus ja teravus ning standardolukorrad. Ehk: ei mingit kosmost.

Palli valdamist ei pea Kanerva esmatähtsaks. Ta olevat põhjalikult uurinud selliste koondiste nagu Rootsi, Island ja Uruguai – kõik nad rõhuvad samamoodi efektiivsusele – käekirja tagamaid. Suvisel MM-finaalturniiril nähtu ainult kinnitab säärase jalgpalli võidukäiku: meeskonnad, kes valdasid palli vähemalt 65% ulatuses, said neis kohtumistes võidu vaid 31% juhtudel… Kõnekas fakt.

Miks on kõik see meile kättesaamatu? Kas tõesti ainult seetõttu, et sipleme juba terve igaviku ründaja(te)põuas?

Kuidagi ei saa jätta küsimata: miks on kõik see meile kättesaamatu? Kas tõesti ainult seetõttu, et sipleme juba terve igaviku ründaja(te)põuas? Soomel on Teemu Pukki – kunagine lapstäht, kes nüüd, 28aastase värske pereisana koondise üks kogenumaid mehi ja ka Ungari vastu võidu tõi. Tema siirdus suvel Inglismaa esiliigaklubisse Norwich, mis on küll teine tase võrreldes meie edurivimeestega, aga samuti mitte kosmos.

* * *

Lõpetuseks üks valvsaks tegev ja üks lootust süstiv kild.

Soome lõi Ungarile mängu ainsa värava 7. minutil. Meie võrk on viimase poolaasta jooksul esimese veerandtunni jooksul sahisenud koguni kolm korda (sahistajateks Gruusia, Maroko ja Kreeka). Ehkki start oleks pidanud juba laupäeval Tallinnas paranema, on nüüd, duellis «armsa» naabriga viimane aeg jalad kõhu alt välja võtta. Arvestades meie nüridust ründefaasis ja Soome kindlust kaitses võrdub kaotusseisu jäämine juba vaat et kaotusega.

Kolme aasta tagune Turu kuningas Purje andis tänase heitluse eel Iltalehtile intervjuu. Muuhulgas lausus 33-aastane ründaja: «Mu karjäär ei kesta enam nii kaua, et võiksin tunda rõõmu üksnes koondises olemisest. Tahan sellest alagrupist edasi pääseda. On see reaalne või mitte, seda ma ei tea, aga mu ootused on kõrged.»

Õige häälestus ja jutt. Ka nooremad mehed peavad sõtta minema samasuguse valmisolekuga, mitte unistama helgemast tulevikust. Meil on lootust ainult siis, kui vastane juba esimesest sekundist ägiseb: pagan, need eestlased on ühed vastikud tegelased. Kvaliteet kvaliteediks - kreeklastes me, oma kodus pealegi, taolist tunnet ei tekitanud.

Tagasi üles