Kuusmaa, Kullamäe, Metstak ja Salumets meenutavad: kuidas Eesti korvpall šokeeris Saksamaad?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Saksamaa korvpallikoondis tähistamas 1993. aasta Euroopa meistri tiitlit. Kodust EM-finaalturniiri alustati 103:113 kaotusega Eestile ja vahegrupist pääseti edasi viimasena. Play-off-mängudes alistati aga esmalt Hispaania 79:77, siis poolfinaalis Kreeka 76:73 ja finaalis Venemaa 71:70.

FOTO: Saksamaa Korvpalliliit

Kui Eesti meeste korvpallikoondis kohtub täna õhtul 2019. aasta maailmameistrivõistluste valiksarjas Saksamaaga, siis õige lahing toimus hoopis 25 aastat tagasi: eestlased alistasid sakslased nende enda kodus peetud Euroopa meistrivõistluste alagrupimängus 113:103.

Siinkirjutaja polnud selleks ajaks veel ilmavalgust näinud, seega mälestused sellest mängust puuduvad. Olin küll erinevaid jutte lähedastelt kuulnud ja protokollides tuhninud, kuid haarasin võimalusest ja palusin päevakangelastel seda päeva meenutada. Seega võtsin ühendust tolleaegse Eesti koondise peatreeneri Jaak Salumetsa ning mängijate Gert Kullamäe, Aivar Kuusmaa ja Margus Metstakiga.

Tuleb tunnistada, et veerand sajandit teeb paratamatult oma töö ja isegi nemad ei suuda 22. juunit 1993 detailideni meenutada, aga nagu sõnas Salumets, siis see päev (ja tegelikult kogu turniir) kuulub kahtlemata Eesti korvpalli ajalukku.

Eestil polnud mingisugust survet õlgadel, sest tohutut favoriidikoormat kandis ilmselgelt kodupubliku ees mänginud Saksamaa. Tegu oli D-alagrupi avamänguga. Berliini Deutschlandhallesse oli kogunenud 3800 pealtvaatajat.

«Saalis oli suurturniiri hõngu ning meeleolu oli ülev. Pea kõigile oli see esmane suurturniiri kogemus. Kui ma tagantjärele mõtlen, siis ma ei osanud seda hinnata – kes ma olen ja mis ma siin teen?» meenutas Kullamäe, kes mälestusväärse mängu ajal oli 22-aastane. Kuusmaa lisas omalt poolt: «See saal mahutas kindlasti rohkem kui 3800 ehk täismaja ei olnud. Aga sportlasele oli see iseenesest alati kaif. Polnud vahet, kas mängisid kodus või võõrsil.»

Õnn soosis tugevamaid

Ennast sajaprotsendiliselt realiseerinud Eesti koondis valmistas kohalikele suure pettumuse, sest sakslased alustasid turniiri kümnepunktilise kaotusega. Eesti viskas Saksamaale 113 punkti! Šokktulemuse üheks peaarhitektiks kerkis vapustava viskekäega Kuusmaa, kelle arvele kogunes üleplatsimehena 30 (!) silma. Sergei Babenko ja Rauno Pehka panustasid mõlemad triumfi 23 punktiga.

Ega nemad ei teadnud, kes see blond poiss matsaka kanniga seal kolmeseid loobib.

«Meie lihtsalt mängisime, aga neil oli vaja võtta kohustuslik võit. Ei osanud nemad meid karta. See oli selline mäng, kus kõik meie visked läksid. Imelik mäng. Pole praeguseni aru saanud, kuidas saime niimoodi mängitud,» rääkis Salumets. «Õnn oli tugevamate poolel.»

Samal meelel olid Kullamäe ja Metstak. «Ega nemad ei teadnud, kes see blond poiss matsaka kanniga seal kolmeseid loobib. Kui väikeriik tahab midagi saavutada, siis ongi seda õnnefaktorit vaja. Loomulikult oli õnn tugevamate poolel,» selgitas Kullamäe. «Vaevalt et Saksamaa oma esimesele vastasele väga suurt tähelepanu pööras. Küllap loodeti lihtsalt jagu saada,» nentis Metstak.

Kuusmaa aga märkis, et kaotus Eestile mõjutas märgavalt Saksamaa edasist käekäiku. Nad ei kaotanud enam ühtegi mängu ja tulid Euroopa meistriks. Lisaks meil vedas, et mäng võõrustajatega polnud alagrupis teine ega kolmas. «Nad olid šokis ega oodanud meilt sellist vastupanu. See kaotus mõjutas neid. Kui me oleksime pidanud esimese mängu Belgiaga ja võitnud, siis oleks Pešic (Saksamaa koondise serblasest juhendaja Svetislav Pešic – toim) teinud parema kodutöö ja ei oleks meil nii lihtsalt askeldada lasknud.»

Press piinas Pešicit

Salumetsa juhendatav Eesti oli Euroopa suurriigi Saksamaa vastu kindel autsaider, kuid kaotama ei läinud tema hoolalused kordagi. Kas just võidumõtted peas olid, aga varasemad mängud tõestasid, et mehed teadsid teineteise tugevaid ja nõrku külgi une pealt. «See meeskond oli harjunud kokku mängima. See oli meie koosseisu tugevus,» leidis Salumets.

Metstak analüüsis Eesti mängu, millele Saksamaal sellel päeval püssirohtu ei jagunud.

«Ma oletan, et vastased võivad seda mängu tundide viisi edasi ja tagasi vändata ja nad ei saa ikka aru, kuidas Eesti mängis. Meie mäng oli selline loominguline, aga koostöö sujus. See oli selline nähtamatu või seletamatu eelis, millele vastastel väga palju rohtu ei olnud. Nad pingutasid ikka väga ja väga, aga kui visked lähevad ikka ilmeksimatult ja meeskond on füüsiliselt väga võimekas, siis on enda mänguplaani keeruline realiseerida,» selgitas Metstak.

Esimesest mängus selline võit – see andis Eestile positiivse aura kogu turniiriks. Kui treenerid, peatreener Salumets ja tema kõrval töötanud Riho Soonik pärast mängu 15–20 minutit mängijatega riietusruumis vestlesid, siis eufooriasse ei langetud. Järgmised mängud olid ju veel ees, lisaks ootas pressikonverents, kus Eesti treeneritel pikka juttu polnud. «Meie käest küsiti vaid paar küsimust. Põhilise paugu sai Saksamaa peatreener, keda press oli väga kirev piinama. Seda oli väga huvitav vaadata. Meid jäeti rahule, jah,» nentis Salumets.

Pidu ajaloo ühele vägevamale mängule ei järgnenud. Vähemalt ajalugu vaikib ja asjaosalised ei kihuta sellest ka kõnelema. «Pärast esimest mängu ei olnud mingit tähistamist. Turniir ju alles algas. Seda pead mängijatelt küsima,» sõnas Salumets. «Ma ei usu, et seal oli mingit suurt tähistamist,» vastas Metstak stoiliselt. «Ma kaldun arvama, et seda võitu ei tähistatud, aga kui alagrupist edasi saime, siis tehti pubis õlled välja,» kergitas Kuusmaa saladuseloori.

Ebameeldivad taaskohtumised?

Möödunud klubihooaja alguses töötu olnud Kullamäe käis oma pojal Kristianil Saksamaal külas ja kohtus teiste seas praeguse Berliini Alba spordidirektori Henning Harnishiga, kes muide 1993. aastal Eesti vastu 16 punkti viskas. Hea sõnaga Harnish seda mängu ei meenutanud.

«Ta ei saanud siiamaani aru, kuidas nad meile kaotasid. Aga kohe saime ühe jutu peale, inimene alustas sellega meie koosviibimist. Pärast olime neli tundi koos ja sõime õhtust,» rääkis Kullamäe.

Salumets kohtus Tallinnas aga Saksamaa tolleaegse peatreeneri Pešiciga, kuid nende jutuajamine piirdus vaid viisakusväljenditega «tere» ja «head aega».

Mul on kahju, et ma polnud 25 aastat tagasi sündinud ja sellest melust osa ei saanud, aga kasutan täna võimalust ja lähen kaen Saku suurhallis sakslastest NBA mängijate Dennis Schröderi ja Maximilian Kleberi mänguoskusi. Praegune Eesti koondis meid ilmselt kuidagi üllatada ei suuda. Siinkohal on paslik lõpetada Salumetsa sõnadega: «See koosseis hoidis Eesti korvpalli üleval 20 aastat. Sealt oleks pidanud noortega edasi töötama, aga seda ei tehtud. Tagajärjed on käes.»

Tagasi üles