:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
Jamaica kettaheitja Fedrick Dacres väidab, et hakkas Gerd Kanterit imetlema 14-aastaselt. Imetlus on aastatega kasvanud ning jamaikalasel on hea meel, et saab Tallinnas Kanteri väärika karjääri lõpule kaasa elada.
Dacres Kanteri lahkumisest: maailm jääb kettaheitekuningat väga igatsema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mäletan, kui ta heitis 70.38. Ta kandis musta ja valget. Tema liigutused olid väga sujuvad, aga ta oli väga agressiivne. Ta karjus nii palju!» naerab Dacres. «Kui ma nägin tema 73-meetrist heidet, mõtlesin, kuidas saab nii hea pöördega ja nii kiiresti heita. Mulle väga meeldiks, kui mul oleks selline heitetehnika. »
Dacres meenutas, kuidas 2015. aasta Pekingi MMil Kanter tema juurde tuli ja teda ühtepidi nii lohutas kui innustas. Jamaikalane võitis küll kvalifikatsiooni, ent leppis lõppvõistlusel 64.22-ga seitsmenda kohaga. Kanter jäi 64.82-ga esimesena medalita.
«See on ikka väga motiveeriv, kui kettakuningas tuleb rääkima. Loodetavasti saab ka minust karjääri jätkudes selline hiid,» rääkis Dacres, lisades, et Kanter julgustas teda väga. «Kui ikka temagusune mees mind märkas, on see ikka väga hea!»
Dacres heitis tänavu juunis Stockholmis isikliku rekordi 69.67. Ta on kõigest 24-aastane ning paljud vanemad kettaheitjad on rõhutanud, et tema ajad on veel ees. «Ma ei taha oma vanust vabanduseks tuua. Annan endast parima. Üritan lihtsalt 70 meetrini jõuda ning sealt edasi heita.»
Pärast Kanteri ja Robert Hartingu karjääri lõpetamist on vanameistritest jäänud ainsana tippkonkurentsi Poola mees Piotr Malachowski. Millisena näeb Dacres kettaheite tulevikku?
«Üks ajastu on lõppenud ning noorem generatsioon peab esile tõusma. Arvan, et oleme seni päris hästi teinud. Kaks väga head sportlast on karjääri lõpetanud ning samal ajal on kolm noort esile kerkinud. Kui üks ajastu lõpeb, siis peab lihtsalt uus algama. Nõnda oli Aleknaga, siis tulid kolm hiiglast, Harting, Gerd ja Malachowski,» räägib ta. Nüüd on kolm hiidu Stahl, Gudžius ja Dacres ise.
«Loodan, et tulevikus saan ka mina (karjääri lõppedes) midagi sellist korraldada nagu Gerd Tallinnas tegi. Muidugi troopikas,» naeris ta. «Muidugi jääb kettaheide ühte oma kuningat igatsema, aga elu peab edasi minema.»