2000. aasta 25. mail läheb Raul Rebane Erki Noole kutsel Kadrioru staadionile üle pika aja kergejõustikuvõistlust vaatama. Seal näeb ta esimest korda Gerd Kanterit ketast heitmas. On selline pikk ja vibalik poiss, ent Rebane loeb konarlikult heitnud sportlase silmist tippu pürgimiseks vajalikku hullust, auahnust ja tahet.

«Ta oli nii vihane, kui halvasti heitis. Oli nõus tegema ükskõik mida, et kõike paremini teha,» meenutab Rebane aastaid hiljem.

Vaata graafilist ülevaadet Gerd Kanteri medalistest. Täpsema info saamiseks kliki arvutis võistlusele või medalile.

Erki Nool ja tulevane mänedžer Raul Rebane heitjate seerivõistlusel 2000. aastal. Tollal jäi Kanter isiklik rekord veel mitu meetrit alla 60 meetri joone. Tahe ja kirg aga olid juba olemas.

FOTO: 2 x Toomas Huik

Nimi andis ettekuulutuse

Keegi poleks uskunud, et 6. mail 1979 Tallinnas sündinud poisist saab Eesti läbi aegade edukamaid sportlasi, kuid eelkõige tuhandete noorte eeskuju ning uskumatu spordihing. Ent temast pidi spordimees saama, rääkis Gerdi ema Imbi Kanter. «Isa Jaan pani talle nimegi Saksa kuulsa jalgpalluri Gerd Mülleri järgi.»

Gerd oli viks poiss, kelle kätte usaldas ema jätta õegi. Pärast kolimist mehe Jaani sünnipaika Vana-Vigalasse, kui naine tööl hakkas käima, jäi pooleteiseaastane Ketlin venna hoida. «Ei ole ilus oma last kiita, aga ta on olnud ideaalne poeg,» lausus Imbi Kanter.

«Vanaema on rääkinud, et teiste lastelastega juhtus vahel pahandusi, ent Gerdi julges ta alati üksi koju jätta. Ta pole vist iial suitsu tõmmanud. Ei tarvitanud alkoholi, ei käinud isegi diskodel. Tütrega oli puberteedieas raskusi, Gerdiga mitte.»

Vägilaserammuga mehi pole Gerd Kanteri ema- ega isapoolses suguvõsas olnud. Isalt päris ta pikkusegeeni, aga tähtsamaks peab naine Jaani isiklikku eeskuju. «Kui hakkasime maja ehitama, kutsus Jaan poega ikka appi,» rääkis naine. «Pelgasin, et 13–14-aastasele poisile käib rassimine üle jõu, aga ta ei jätnud midagi pooleli.»

Juba lapsena oli selge, et Gerdist peab spordipoiss saama, rääkis ema Imbi Kanter. Seda kinnitab ka lasteaia lõpetamisel kingitud kaart, millel millele kasvata on kirjutanud: «Arvan, et Sinust tuleb maailmakuulus spordipoiss.»

FOTO: Erakogu

Sirvides kaante vahele köidetud ajaleheväljalõikeid, mis kajastavad poja võistlusi, leidis Imbi Kanter Gerdile lasteaia lõpetamisel kingitud kaardi. Kasvataja on sellele kirjutanud: «Arvan, et Sinust tuleb maailmakuulus spordipoiss.»

Pärnu-Jaagupi koolis käies sõitis tulevane kettaheitekuulsus pärastlõunal Pärnusse kergejõustikutreeningule ja naasis õhtul üheksaks. «Õppimiseks eriti aega ei jäänud, aga õnneks poisi pea lõikas,» lausus ema.

Eesti Spordigümnaasiumi korvpalliosakonda Gerd Kanter siiski ei pääsenud . Ema peab katsetel põrumist tagantjärele heaks. «Ta on liiga hea iseloomuga, võistkondlikel aladel oleks vaja tugevamat sportlikku viha,» tõdes ta.

Korvpallurit Gerd Kanterist ei saanud, küll aga lustis ta 2012. aastal Eesti Näituste spordisaalis korvpalli mängida.

FOTO: Andres Haabu

Kettaheitenigi jõuab ta hilja, 17-aastaselt. Esimesel võistlusel heidab Gerd ketast 30 meetri kanti. Millegipärast hakkab Gerdile ala aga meeldima.

«Mäletan hästi päeva, kui mulle helistas Gerdi isa,» meenutab Kanteri esimene treener Ando Palginõmm. «Ta ütles, et poeg on heitnud 35 meetrit ja tahab treeningule tulla. Mõtlesin: ohoo, päris hea!» lisab ta.

«Täpsustasin, kui vana poiss on. Selgus, et läheb keskkoolis viimasesse klassi... See on B-klassi tulemus. Kutsusin ta siiski treeningule. Nähes staadioni väravas pikka poissi, tõmbus nägu naerule.»

Rebanegi näeb kohe ära, et Kanterist saab asja. «Nägin võimsaid geene. Gerd on unikaalne kuju. Temas on rahulolematus iseendaga ja pidev soov saada teistest paremaks. See on kaasasündinud üliharuldane geneetiline omadus!»

Team 75+: kõik korraldas ja õiged inimesed leidis Raul Rebane, biomehaanik Aadu Krevald, treener Islandilt Vesteinn Hafsteinsson, füsioterapeut Indrek Tustit ja toitumise spetsialist Mihkel Zilmer.

FOTO: Toomas Huik, Mati Hiis, Elmo Riig

Mõni aeg hiljem juhuslikult tänaval kohtudes pakub Rebane end Kanteri mänedžeriks. Üheskoos luuakse meeskond, kus kõik liikmed on oma ala absoluutsed tipud. Tiimi nimigi on võimas – 75+. Islandlasest treeneri Vesteinn Hafsteinssoni leidmist peab Rebane täielikuks jackpot’iks. Nende ees väriseb terve maailm.

«Alguses oli see nimetus tegelikult naljaga pooleks. Alustasin Islandil meeskonnaga 70+, kui juhendasin Magnús Hallgrímssonit,» räägib Hafsteinsson. «Meie eesmärk oli ületada 70 meetri joon, kuid põlvevigastus lõpetas tema karjääri. 75+ tuli Gerdiga, sest Gerd tahtis heita 75 meetrit ja kuulitõukaja Joachim Olsen tõugata 75 jalga (22.86). See oli põnev eesmärk.»

Tiimi kuulub veelgi tipptegijaid, füsioterapeut Indrek Tustit, kes on Gerdi kõrval hullumeelset elu elanud. Mihkel Zilmer, toitumise spetsialist – suur ressurss tulevikuspordis. Aadu Krevald, biomehaanik, kelle roll on just algusperioodil väga suur.

Esimest korda puutus Krevald Kanteriga kokku, kui noor sportlane veel 52 meetrit heita proovis. «Ütlesin talle, et ta hoiab rannet valesti ning näitasin, kuidas tegelikult olema peaks,» sõnab Krevald. «Pärast vestlust heitis ta poolteist meetrit rohkem.»

Suudlus võinuks kõik ära rikkuda

2000. aastal filmib Krevald Gustav Sule mälestusvõistlustel tippmeeste tehnikat. «Siis tuli jälle see kohmetu suurte kätega mees (Kanter – toim) ja küsis, kas tema ka filmile jääb,» meenutab Krevald. «Lõõpisin vastu, et okei, kui isikliku rekordi teed, siis näed end filmilindilt.»

Seepeale löövadki Kanter ja Krevald käed ning Kanter heidab uueks isiklikuks rekordiks 56.09. Meeskonda astunud Zilmeril on aga omalt pooltki nõuandeid. «Kunagi Raul helistas mulle ja ütles, et Gerdil on nohu. Ma ütlesin, et see ei ole õigete meetmete puhul võimalik. Selgus, et ta oli pärast trenni oma tüdrukut suudelnud, sellel oli nohu ning Gerdki sai nohu. Siis me aasisime, ütlesime, et 2–3 tundi pärast rasket trenni tüdrukut suudelda ei tohi, kui sellel nohu on,» räägib Zilmer lõbusalt.

Soovitusi oli teisigi. «Ütlesin omast kogemusest, et temast ei tohi paaviani teha,» sõnab Krevald ja täpsustab, et kutsub kulturiste paavianideks. See tähendas, et Kanteril polnud tema meelest vaja treenida jõudu, vaid võimsust.

2001. aastal oli Aleksander Tammert juba tegija, aga Gerd Kanteril veel oli 60 meetri joon alistamata.

FOTO: Toomas Huik

Esmane eesmärk on Kanter Eestis esimeseks saada. «Kui Kanter oli juba 58 meetrit heitnud, ütles ta Aleksander Tammertile, et nad võiks Eesti 70 meetri meeste klubi teha,» meenutas Krevald. «Tammert vastas mürgiselt, et enne on vaja 60 meetrit täis heita.»

See laseb end aga paar aastat oodata. 70 meetri klubisse astub Kanter 2005. aastal Chula Vistas, heites Eesti rekordi 70.10. Aasta varem oli treener Uno Ojand lõõpinud kuluaarivestluses: «Kanter peab 70 meetrit kiiresti täis heitma, vastasel juhul suren kopsuvähki!» Kanter võtab treenerit sõnast ning saadab rekordi püstitamise järel Ojandile sõnumi. «Loodan, et Uno ei lähe paksuks!» muigab Kanter. Ojand osutab: «Kui inimene suudab heita 70 meetrit, suudan mina suitsetamisest loobuda.»

Ojand on suitsuvaba tänaseni, kinnitab ta septembris 2018.

Värniku võileivaprovokatsioonile vastab naljaga

2001. aastal küsis Gerd Kanter oma tiimijuhilt Raul Rebaselt prohvetlikult: «Raul, kes tuleb 2008. aastal olümpiavõitjaks?» Värske olümpiavõitja teadis juba siis, et see tiitel kuulub talle. Pekingi olümpiakulla näol täitus mõlema mehe unistus.

Ent enne seda on vaja kamaluga pisaraid alla neelata. Noore sportlasena ebaõnnestub tal mitu tiitlivõistlust: Pariisi MMil (2003) ja Ateena olümpial (2004) ei pääse ta isegi lõppvõistlusele. «Noore mehena suurvõistlustele minnes muutuski mul jalg pehmeks ning tekkis reaktsioon, mis halvas kogu heitetehnika – ma ei suutnud enam oma liigutusi kontrollida,» meenutab Kanter.

Ebaõnn pöördub 2005. aastal Helsingis. Kaugel pole tegelikult ka kuldmedal, kuna viimase vooru eel püsib Kanter veel 68.57-ga esimesel kohal. Alekna võidab kulla viimase katse 70.17ga.

«Emotsiooni koha pealt on karjääri esimene poodiumikoht täiesti eriline. Kui kõik kümme medalit järjekorda panna, siis oleks ilmselt just see täiesti tipus,» meenutab Kanter Helsingis toimunud võistlust. Edukale medalijadale saab tehtud väärikas algus.

«Tribüünidel oli tohutult Eesti lippe – nagu oleks kodustaadionil võistelnud. Kõik see tekitas väga võimsa tunde. Juurde andis loomulikult ka see, et kaks viimast tiitlivõistlust olid ebaõnnestunud. See oli hetk, kui tulin noore sportlase staatusest tõeliste tegijate hulka.»

Helsingi maailmameistrivõistlustelt 2005. aastal tõi Eestisse kuldmedali Andrus Värnik, Gerd Kanteri medaliteekond algas hõbedaga.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Ent Eestis leidub inimene, kes arvas, et Kanter pole tõeline tegija. Helsingi MMil odaviskes maailmameistriks tulnud Andrus Värnik on kibestunud ning soovitab Kanteril, kel pole ette näidata maailmameistri või olümpiavõitja tiitlit, hoida avaliku raha küsimise osas madalamat profiili. Nimelt vihjab Värnik sellele, et talle määrati igakuiseks toetuseks 3000 krooni, samas kui Kanterile määrati 5000-kroonine toetus.

«Kanter võiks parem kodus võileibu teha,» müristab Värnik. Kanter on aga vana rahu ise, kuid läheb väikese nöögina Kanal 2 telesaatesse «Reporter» võileibu tegema. «Tema väljaütlemistest ei tohi lasta end häirida. Parem ongi huumoriga võtta,» jääb Kanter vaoshoituks.

Kanteri tugevat iseloomu näitavad tema teod. 2006. aastal satub ta seljavalude küüsi, käib pidevalt laeva, kopteri ja lennukiga Soome vahet, et ravi saada. Göteborgi EMile eelnenud aega on raske nautida nii temal kui ka treeneril, lõpuks tuleb siiski hõbemedal. Tulemus 68.03.

«Nii kvalifikatsioonis kui ka lõppvõistlusel oli kehv algus. Kolmandal katsel heitsin 68 meetrit siiski täis,» räägib Kanter. Kuld jäi ainult poole meetri kaugusele.

2006. aasta rõõmsaim päev on aga septembrikuu õhtu Helsingborgis. Kanter heidab Eesti rekordi 73.38. Kui Kanter elukaaslasele Liinale helistab ja teatab, et püstitas Eesti rekordi, peab roolis istunud piiga sõiduvahendiga peaaegu kraavi pöörama. Samasuguse kõne saanud isa Jaan aga ei suutnud telefonis kuuldut uskuda.

Helsingborgis üritas Gerd Kanter korduvalt maailmarekordit heita. 70 meetrist kaugemale heitis ta korduvalt, kuid maailmarekord jäi siiski alistamata nii Helsingborgis kui ka mujal.

FOTO: SCANPIX

Kanter tunneb rahulolu, et suutis pärast esimest rekordiparandust võitlusvalmiduse säilitada ning tulemust veelgi parandada. «Üks mõõtmisega ametis olnud endine kettamees soovitas heite suunda natuke muuta ja sellest oli abi,» tunnistab ta. «Võimalik, et tulemus pole veel päriselt kohale jõudnud. Aga vähemalt üks sai minu jaoks selgeks – lähima kahe aasta jooksul olen võimeline heitma maailmarekordi.»

Aasta hiljem jätkub vägikaikavedu Aleknaga. Hooaja otsustav punkt on mõni aeg enne suurvõistlust, kui Kaunases toimuvad Alekna omanimelised võistlused. «Enne viimaseid heiteid juhtisin 69 meetriga. Viimases voorus põrutas Alekna aga 71 ja poole meetri peale ning Leedu publik läks hulluks. Minu viimasele katsele eelnes meeletu vilekoor, kuid suutsin ometi üle 70 heita. Jäin küll teiseks, kuid Alekna sai sellel hetkel aru, kui heas vormis ma olen,» mäletab Kanter.

Alekna hoiab oma suurimal konkurendil pidevalt silma peal ning muudab Kanteri tulemuste järgi ka oma treeningplaani. «Lõpuks saigi ta raskes treeninglaagris vigastada ja MMil temast enam vastast ei olnud. Ta tundis kuklas minult tulevat ohtu ning mõnes mõttes sundisin ta enne MMi eksima.»

Osaka maailmameistrivõistlustel 2007 ei olnud legendaarsest leedukast Virgilius Aleknast Gerd Kanterile enam vastast. Tuli esimene kuldne tiitel.

FOTO: Raigo Pajula

Olümpiavõit kergelt ei tule

«Kui oled juba maailmameister, ootab sinult kogu Eesti, et tuled ka olümpiavõitjaks. Ma ei kujuta ettegi, mida Gerd päriselt Pekingis tundis,» meenutab Hafsteinsson 2018. aasta sügisel Kadrioru staadionil istudes ja kümne aasta tagust olümpiat meenutades. «Treeningutest olulisem töö tehti ära minu kontoris. Kulutasin uskumatult palju oma aega, leidmaks mudelit, mis näitaks, kui palju suudab Gerd treenida, ilma et ta katki läheks.»

Viimane sõjanõu treener Vesteinn Hafsteinssoniga enne Pekingi olümpiamängude kettaheitevõistlust.

FOTO: Raigo Pajula

Pekingi olümpia soojendus möödub hästi, treener Vesteinn Hafsteinsson tunnistab hiljem, et ketas lendas koguni üle 70 meetri. Nagu alati enne õnnestunud suurvõistlust. Kõik on korras.

Neljas voor. Kanter läheb ringi, võtab hoogu ja saadab võimsa tõmbega kahekilose lapiku känaka teele. 68.82, liidriks! «Kehast käis külmajudin läbi, täpselt nii nagu Helsingi MMi hõbedaheite ajal,» meenutab Kanter pärast võistlust. «Teadsin kogu aeg, et kuuest heitest ühele ikka pihta saan.»

Viimane voor. Tagumistest meestest ei suuda keegi üllatada. Tabloole ilmub kiri «Alekna», kuid leedulast ei lubata heiteringi, ta peab ootama naiste 100 meetri tõkkejooksu starti. Ootamine kestab liiga kaua, heide ebaõnnestub. Kanter on sisuliselt olümpiavõitja, keegi ei usu, et Malachowski suudaks eestlast ohustada.

«Tegelikult oli mul õnne – sisuliselt võeti ootamisega Aleknalt kuues katse ära. Täpselt samamoodi läks luhta minu viies heide,» sõnab Kanter hiljem. «Kogu võistlus venis liiga pikaks, autasustamiste ja jooksu startide ajaks pandi meid lihtsalt seisma. Pole sugugi kerge kolm tundi ennast soojas hoida. Tundsin, et viimasel katsel poleks ma suutnud enam midagi juurde panna.»

Niigi ennast ületanud poolaka ketas maandub 62 meetri kanti. Kanter on olümpiavõitja! Ta teeb veel küll ühe heite, ent see on juba sümboolne sooritus. Ringist väljudes hoiab ta veel end vaos, ent korraga tormab eestlane tribüüni juurde ja kaelustab massöör Indrek Tustitiga ning pisaraid pühkiva Hafsteinssoniga. «See on minu elu tipphetk,» õhkab tundeline Hafsteinsson.

Viimane heide, pinge vallandus, kuld on käes. Edasi oli juba ajalugu, seda näitab ka Bolti jäljendamine sprindirajal

FOTO: Raigo Pajula; AFP / Scanpix

Treeneri ja tribüüni alumisse serva kogunenud fännidega käteldud, teeb Kanter, Eesti lipp pea kohale tõstetud, staadionil auringi, jõuab 100 meetri jooksu joonele ning sooritab spurdi. «Tegelikult olin varem mõelnud, mida võiks võidu tähistamiseks teha,» tunnistab Kanter. «Muidugi ei teinud ma seda enne võistlust. Kui aga nägin stardipakke ning vaatasin, et ühtegi jooksuala pole parasjagu käimas, tundus Eesti lipuga spurtimine hea mõte. Lõpus tegin Bolti ja lasin tempo alla.»

Tunded on üleval ka hiljem. «Enne medalitseremooniat kippus küll pisar silma tulema. Oli selline tunne, et kohe-kohe hakkavad pisarad voolama. Lõpuks nad siiski välja ei tulnud,» sõnab Kanter. «Poodiumi kõige kõrgemal astmel on alati ülev tunne seista ja oma riigi hümni kuulata. Tundsin, et mu elu tipphetk on kätte jõudnud.»

Pekingis olümpiapoodiumi kõrgeimal astmel seistes tundis Gerd Kanter, et «mu elu tipphetk on kätte jõudnud.»

FOTO: AFP / Scanpix

Päev pärast võidukalt lõppenud olümpiafinaali istub kettaheitja Gerd Kanter Pekingi olümpiakülas pingil ja räägib uutest unistustest, treeningust ning olematust võimalusest käidaval teel libastuda. Vaikse koolipoisi ilmega Kanteri olekus pole ühtegi väsimuse märki, kuigi ta pääses voodisse alles vastu hommikut ning pool üheksa oli uni silmist pühitud.

Isa ei teadnud pulmast midagi

«Medalivõitu ma unes ei näinud. Mitte midagi ei näinud,» lausub ta ning kinnitab, et järgmine eesmärk on teine olümpiakuld. Ei, enne seda on vaja üritada maailmarekordit!

Kuid veel enne seda on Kanteril tähistada üks perekondlik sündmus – ta naitub oma kauase elukaaslase Liina Pärteliga. Üllatus peitub tseremoonia asukohas, kui Kanteri kodutalu asemel eelistavad noored 2008. aastal tseremooniat Uus-Meremaal Cathedral Cove´is.

«Ime, et nad Kuu peal ei abiellunud. Meie eest hoiti seda saladuses,» sõnas isa Jaan. «Hommikul helistas Raul Rebane ja andis meile uudisest teada. Võib-olla olen vana kooli mees, aga seda võinuks ikka Eestis ja teistmoodi teha.»

Papa Kanteri sõnul oli ema Imbi teate peale naerma puhkenud, ent isa haaras telefoni ja helistas pojale kaugele maale. «Ma ei jätnud oma arvamust enda teada,» kinnitas Jaan Kanter näiliselt karmilt, ent tema hääles kõlasid hoopis leebed noodid. «Tegelikult on mul muidugi hea meel, et Gerd ja Liina lõpuks kooselu registreerisid. See plaan oli ju tegelikult varem teada.»

2009. aastal alguses andis Postimees Gerd Kanterile aasta inimese tiitli. Pildil peatoimetaja Merit Kopli andmas Kanterile tiitli juude käivat kuju.

FOTO: Peeter Langovits

Maailmarekord, mis jäigi tulemata

Kui armuelus on Kanteril kõik roosiline, siis tulemustes mitte. 2009. aastal nurjuvad USAs kõik kolm maailmarekordiüritust. 75 meetri ületamise asemel on kolme võistluse seeria 70.84, 69.86, 69.47. Kahel eelmisel varakevadel lennutas ta kahekilost heitevahendit kaugemale.

«2009. aasta kevadel olid rekordi püstitamiseks kõik eeldused olemas, kuid tegime ise vea – püüdsime korraga kettaheite maailmarekordit ja läbi treeningute ka jõusaali rekordeid,» meenutab Kanter. «Ühesõnaga, pingutasime üle ja saime valusa õppetunni. Kõik sellised asjad tuleb ise läbi elada, teiste kogemustest on raske õppida. Kui keegi sellest räägib, siis tavaliselt püüad seda eirata ja sisendada endale, et minu puhul see ei kehti.»

Ometi suudab Kanter ebaõnnestunud aasta algusest järjepanu võistlusi võita ning Berliini MMini võitmatu püsida. «See oli üks kummaline aasta ja kummaline võistlus. Ma polnud sellel hooajal kaotanud mitte ühtegi mõõduvõttu. Kuni MMini... Tegime ettevalmistusel palju vigu,» räägib Kanter. «Alustasime kevadel maailmarekordikampaaniat ning keskendusime kettaheitmise asemel liigselt kangitreeningutel rekordite püstitamisele.»

Kanteri sõnul oli Berliini võistlus kindlasti ühe hea perioodi lõpp, millele järgnesid rasked ajad. «See pronksmedal (66.88) mingit rõõmu ei tekitanud. Pigem tundsin, et olin mingisse auku kukkunud.»

Berliini MMlt 2009 tuli küll medal, kuid Kanteri enda sõnul oli see kindlasti ühe hea perioodi lõpp, millele järgnesid rasked ajad.

FOTO: Liis Treimann

2010. aastal auk jätkub. Kanter jääb Barcelona EMil esimesena medalita. Palginõmm kurjustab: «See oli kole lugu. Gerd oli veel mõni aasta tagasi maailma kõige kiirem kettamees, kes põrutas vähemalt 68–69 meetrit iga kell. Nüüd on tal kaalu juurde tulnud, heiteliigutus aga selline lühike ja imelik.»

Kanter endise treeneriga vaidlema ei hakka, ent tunnistab, et midagi peab muutma.  «Ma pole kunagi olnud allaandja tüüp. Rasketele aegadele tuleb tugevalt vastu hakata. Midagi pole ju veel kadunud. Vanus 30–34 on kettaheitjatel tihti magusaim, kus heidetakse isiklikke rekordeid ja võidetakse medaleid. Ka maailmarekordi osas pole minu eesmärgid ennast ammendanud.»

Daegu maailmameistrivõistlustelt tuleb küll hõbemedal, kuid 70 meetri jääb üle kuue aasta esimest korda ületamata.

FOTO: AFP / Scanpix; Reuters / Scanpix

Maailmarekordit ei tule, kuid uus medal küll. 2011. aastal leiab Kanter end Daegu MMil taas poodiumilt, sedapuhku saagiks hõbemedal 66.95ga.

Medalisadu jätkub ka aasta hiljem. Kuigi Kantergi mõtles, kuidas EMi ja OMi vahel olevad viis nädalat vormi hoida, saab ta sellega imeliselt hakkama. Karjääri seitsmes medal tuleb 66.53ga Helsingis, kaheksas, teine olümpiamedal aga 68.03ga Londonis.

Medal tuleb ka Londoni olümpiamängudelt, aga Eesti spordihuvilisi šokeerivad uudised olid alles ees.

FOTO: AP / Scanpix

«Olin väga uhke, et ta suutis just seal oma hooaja tippmargi heita. Ja hea meel, et ta meie koostöö pronksmedaliga lõpetas. Meie punt oli juba siis lõpetamas, me mõlemad teadsime seda,» räägib Hafsteinsson aastaid hiljem rahulikul toonil. Toona, 24. oktoobri hommikul. meilikastidesse saabunud pressiteade üllatas aga kõiki spordisõpru – Rebane ja Hafsteinsson Kanteriga koostööd ei jätka.

Otsus ei sündinud üleöö, kuid ei toonud ka Kanteri hinge erilist kergendust. «Midagi kerget siin pole, pigem on iga selline lahkuminek raske,» nentis ta. Initsiatiiv tuli Hafsteinssonilt, lootes, et kellegi teise käe all suudab Kanter taas 70 meetri joone alistada.

Treener Vesteinn Hafsteinsson Londoni olümpial. Otsus palju edu toonud Team 75+ laiali saata oli juba sündinud. Teade saadeti paar kuud hiljem 24. oktoobril.

FOTO: Liis Treimann

Eesmärk on teatavasti uus olümpiatsükkel, mis peaks päädima Rio de Janeiro medaliga. Enne lõplikku jätkamise otsust käib Kanter veel kord seljaga põhjalikel uuringutel. «Sain aru, et võrreldes 2006. aastal tehtud pildiga pole olukord palju hullemaks läinud,» avaldab Kanter, 

«Tegu on Gerdile viimased seitse aastat häda teinud degeneratiivset laadi kahjustusega, mis ei tähenda, et ta ei saa tippsporti teha,» selgitab doktor Mihkel Mardna. «Lihtsalt peab treeningute ülesehitusel sellega arvestama. Võtmeküsimus on, kuidas ettevalmistust üles ehitada.»

Uus koostöö ja ikka medalid

Kanterit asub põhikohaga abistama Indrek Tustit. 2013. aasta Moskva MMi ettevalmistus segab seljavalu, ent pronksmedal tuleb taas Kanteri õuele. «Näitasin, et olen suurvõistluste mees,» räägib  ta. Lisaks terviseprobleemidele mängis vingerpussi ka kohalik hotell nimega Kosmos.

2013. aastal maailmameistrivõistlustel Moskvas sai ka uus koostöö õnnistatud medaliga, seekord pronskikarva. Pildil Kanter poseerimas koos Neinar Seli, Erich Teigamägi ja teiste kaasaelajatega.

FOTO: Liis Treimann

«Konditsioneeri seal polnud – lihtsalt voodis pikutades voolas higi mööda keha alla. Ka väljas oli 32 kraadi sooja,» meenutab Kanter raskeid olusid. «Finaalis tundsid, et jõudu lihtsalt ei olnud. Ei saanud lõpus enam juurde panna,» räägib tulemusega 65.19 leppinud Kanter.

Järgmist aastat alustab eestlane selge eesmärgiga võita EM-kuld, teise olulise tähisena märgib ta, et püüab üle mitme aasta heita ketast taas üle 70 meetri joone. Ent taas on aasta olulisim sündmus perekondlik – märtsis sünnib tema ja abikaasa Liina perre poeg Kristjan.

Karjääri kümnes medal tuleb pidulikult Zürichis. Kuigi ilmataat mängib jälle mäkra ning võistlust nihutatakse omajagu edasi, on 64.75ga võidetud hõbemedal kallis. «Nüüd tundub, et komplekt oleks nagu koos. Kui peaks juhtuma, et ma rohkem medaleid ei võida, siis usun, et saan selle eestlastelt andeks!»

Kuigi 2015. aasta MM Pekingi olümpiastaadionil tõepoolest enam Kanteri medaliarvet ei kasvata, rõõmustab ta eestlasi siiski veel korra.

«Olen näinud erinevate meeste karjääri lõppe, kus kunagised võitjad pole enam olnud harjumuspäraselt teravad. Aga kui see tegevus meeldib ja sa seda tööd naudid… siis lõpuks tuleb ikkagi teha oma asja, ja nii hästi, kui veel suudad. Kommentaatorid on nagunii sappi täis, teed sa hästi või halvasti, selle järgi ei saa oma tegemisi sättida. Nagu treener Uno Ojand kunagi ütles – suur puu püüab ikka palju tuult,» räägib Kanter enne Amsterdami EMi.

Amsterdamis Euroopa meistrivõistlustel lendab ketas pronksmedalini. Vanust on juba 36 aastat, aga 11. tiitlivõistluste medal on käes.

FOTO: Liis Treimann

Vanameister, selleks hetkeks on passis juba 36 eluaastat, lennutab ketta 65.27ni ning sellest piisab pronksmedaliks. «Tean oma võimeid, samas paljud minusse enam ei uskunud ja on mind maha kandnud,» muheleb Kanter ja kinnitab, et nüüd võiks 11 medalit kaela proovida. «Korraga pole ma neid kunagi kaela pannud. Äkki prooviks?»

Amsterdami medalitseremoonia punktiks lennutab pronksi võitnud Gerd Kanter lillekimbu publikusse.

FOTO: Liis Treimann

Rio olümpia küll medalit ei too ning Kanter teatab: jätkan veel, sest isu on suur! Ka Londoni OMi 12. koht on pettumus ning jätkab veel aastakese. Siiski tunnistab ta lõpuks, et Berliini EM jääb tema karjääri viimaseks tiitlivõistluseks. Lahing samuti karjääri lõpetava Robert Hartinguga lõppes Kanteri võiduga. Ühe sentimeetriga! Aga medal jäi 80 sentimeetri kaugusele. «See medalitulemus oli kehas olemas. Selline kindel oma tulemus, aga kirss jäi tordile panemata,» analüüsis Kanter, kes poetas auringil pisaragi.

Viimasel tiitlivõistlusel Berliinis tänavu medalit küll ei tulnud, kuid auring oli põhjust ikkagi teha. «Jah, tagasirgel tuli pisar silma. See karjäär on olnud piisavalt emotsionaalne ja ma arvan, et suutsin fännidele täiesti vastuvõetava lõppvaatuse anda.»

FOTO: Liis Treimann

«Jah, tagasirgel tuli pisar silma. See karjäär on olnud piisavalt emotsionaalne ja ma arvan, et suutsin fännidele täiesti vastuvõetava lõppvaatuse anda.»

Karjäärile paneb Kanter hindeks nelja. Mis viie oleks toonud? «Kaks väga lihtsat asja – maailmarekord ja kirkamad medalid. Rahule ei saa kunagi jääda.»

Kuigi Kanter lõpetab kettaheitjakarjääri, ei lakka tema spordisüda tuksumast. Ta jätkab Euroopa Olümpiakomiteede ja ka koduse olümpiakomitee sportlaskomisjoni juhina, sekka pole ta ära öelnud oma vanale armastusele, korvpallile. «Meestel, kellega olen harjutanud, on plaan minna järgmisel aastal vanuseklassis 40+ veteranide MMile. Kui selline plaan on, siis kindlasti olen nõus kaasa lööma ja proovima. Eks see korvpall on olemuselt ka mitte kõige tervisesõbralikum spordiala (naerab). Natuke on vaja kindlasti kaalu kaotada, et korvpallis vastu pidada.»

Lõpuks kodus, kallistus kõige tähtsamatelt.

FOTO: Sander Ilvest

Ülevaade Gerd Kanteri karjäärist on kirjutatud Postimehes ilmunud artiklitest aastail 2005-2018.