:format(webp)/nginx/o/2020/09/07/13330889t1hf416.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/09/08/11398064t1h4845.jpg)
Trekisõidu kahekordne olümpiavõitja Kristina Vogel elas treeningul üle ülikarmi kukkumise, mille tõttu ta alakehast halvatuks jäi. Nüüd meenutab Vogel saatuslikku päeva ja seda, kuidas ta uskus, et võib iga hetk ära surra.
Treeningul kukkudes halvatuks jäänud olümpiavõitja: arvasin, et suren
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See oli tavaline päev, meil olid planeeritud pärastlõunaks mõned üritused seoses teise jalgratturi Max Levy sünnipäevaga. Olin treenimas koos oma meeskonnakaaslase Pauline Graboschiga, tema sõitis ees, ühel hetkel vahetasime nagu kohti ja sellest hetkest peale on mul mälu kadunud,» rääkis Vogel saatuslikust päevast BBC-le.
«Ärkasin rajal üles ja mõtlesin ainult sellele, et ma hingaksin. Nad aitasid mul jalanõud jalast ära võtta ja ma ei tundnud oma jalgu. Ma nägin oma meeskonnakaaslast seda tegemas, aga kuna ma midagi ei tundnud sain aru, et nüüd ongi kõik, ma olen halvatud,» meenutas Vogel õnnetuse järgset olukorda.
Siiski suutis sakslanna olukorras rahu säilitada: «Ma ei paanitsenud, aga käskisin Levyl minu kätt hoida ja ütlesin talle, et ta mind üksi ei jätaks ja minu käest lahti ei laseks. Kartsin sellel hetkel rohkem seda, et mind jäetakse üksi, kui seda, et ma enam iialgi kõndida ei saa.»
«Ausalt öeldes arvasin, et ma võin ära surra. Pärast esimest operatsiooni ei leitud mulle õiget ravimit ja pärast koomast ärkamist oli mul minu elu raskeim võitlus. Mul oli isegi hingata nii valus, et ma ei suutnud kuidagi seda kannatada. Mul pole siiani aimu, kuidas ma selle üle elasin,» rääkis Vogel.
Vogeli jaoks on nüüdseks nutmine saanud normaalseks, kuigi varem ta ei nutnud praktiliselt kunagi: «Paljud minu sõbrad ja pereliikmed pole mind nutmas näinud. Aga tegelikult ma mõistan nüüd, et selliste halbade asjade pärast nutta on mõistetav. Ja see, mis minuga juhtus on halb – ma ei saa enam kunagi kõndida.»
«Vahel helistan oma sõpradele ja me lihtsalt nutame mõned minutid. Pärast seda on mul taas parem olla, kuivatan oma pisarad ja lähen eluga edasi. Muuta ei saa ju enam midagi,» lausus Vogel.