Halvatuks jäänud rattur traagilisest õnnetusest: mu selgroog nägi välja nagu Ikea laud

Kristina Vogel on rängast õnnetusest hoolimata säilitanud positiivse eluhoiaku. Foto: Michael Hundt / Matthias Koch / imago/Scanpix

Trekil kukkumise tagajärjel halvatuks jäänud Saksamaa rattur Kristina Vogel kirjeldas elumuutusi. Õnnetuse täpsetest üksikasjadest pole tal aga enda sõnul aimugi.

«Ma pole oma ratast veel näinud, aga tahaksin sellele pilgu peale visata, et mõista, mis juhtus. Esimestel röntgenifotodel näeb mu selgroog välja nagu Ikea kokkuvolditav laud,» rääkis Vogel väljaandele Der Spiegel. «Mul on väga vedanud, et üldse elus olen ja mu käed liiguvad. Oleksin võinud ka alates kaelast halvatuks jääda.»

Vogel on enda sõnul alati teinud elus plaane viie aasta kaupa, nüüd tal aga sellist kava pole. «Ja ongi hea. Esmalt pean halvatusega leppima ja siis vaatama, mida üldse teha saan. Seni töötasin politseis, aga relvaga patrullimine ei tule nüüd kõne alla. Samas on mu tööandja olnud väga toetav ja asunud juba mulle võimalikke ameteid otsima,» sõnas sakslanna.

Kes on tema rängas õnnetuses süüdi? Vogel ei taha kedagi süüdistada, vaid jõuda selleni, et niisugusi asju rohkem ei juhtuks. «Ma ei tea, kes, kus või kuidas seisis. Tean vaid, et rajal juhtub tuhandeid napikaid. Ühel MK-etapil lükkas keegi soojenduse ajal rajale stardivärava. See on selline suur metallist kolakas. Tulin kurvist, 70 km/h rauas ja mõtlesin: no tore küll, kuhu siis nüüd? Napilt läks. Kolumbias väljus Rene Enders kurvist kiirusega 80 km/h ja keegi seisis keset rada, hari käes. Ta oleks kokkupõrkel surma saanud. Võib-olla on mu uueks ülesandeks elus tagadagi seda, et midagi niisugust enam iial ei juhtuks?» arutles Vogel.

Koju loodab ta pääseda aasta lõpuks ja selleks ajaks peaks ka tema maja olema talle sobivaks ehitatud. «Pean olema võimeline endaga ise toime tulema. Ise riidesse saama, ratastooli ja sealt välja pääsema. Selle, et ma enam kõndida ei saa, elan üle. Aga kõige hullem oleks kellestki teisest sõltuvaks jääda,» tunnistas sakslanna.