Meistrite liiga 2018-19: koore riisuvad seitse suurt koos paari sõbraga

Madridi Realil on võimalik algaval Meistrite liiga hooajal saavutada midagi, millega on varem hakkama saanud ainult… Madridi Real! Nimelt on kolm kevadet järjest Meistrite liiga võitnud Real ainuke klubi, kes suutnud Euroopa meisterklubiks tõusta rohkem kui kolm korda järjest, kui 1956-1960 võideti viis tiitlit. Kolmene seeria on ette näidata ka Amsterdami Ajaxil (1971-1973) ja Müncheni Bayernil (1974-1976), aga sellest enamat on suutnud vaid Real. Foto: KAI PFAFFENBACH/REUTERS/Scanpix

Õhtu tipphetke ajaks olid tantsupõrandale alles jäänud vaid igapäevased külalised koos paari pooltuttava sõbraga. Just nii võiks tänavu kirjeldada klubijalgpalli iga-aastast suurimat pidu ehk Meistrite liiga alagrupiturniiri.

Siiski on lootus, et üllatuskülalisi näeb finaalis ja ehk isegi võidukarikat tõstmas, viimastel aastatel aina kasvanud. Viiest viimasest tiitlist neli võitnud Madridi Real näib esmapilgul haavatavam kui kunagi varem. Kevadel nelja parema sekka jõudnud Liverpooli ja Roma edu annab aga küllap usku teistelegi klubidele, et käesoleva kümnendi alguses kõigutamatuna tundunud kolmiku Real-Barcelona-Bayern ülevõimu on võimalik murendada.

Sellegipoolest oleks tohutu üllatus, kui võitja või isegi finalist tuleks väljastpoolt viite Euroopa tugevaimat liigat (Hispaania, Saksamaa, Inglismaa, Itaalia, Prantsusmaa). Viimati küündis mõne muu riigi klubi Meistrite liiga poolfinaalini, rääkimata finaali jõudmisest, 13 aastat tagasi – hollandlaste PSV Eindhoven jäi toona nelja parema seas napilt alla AC Milanile.

Kolmel viimasel aastal finaalis löömatuks jäänud Realist kauem on suutnud Euroopa nimekaimat sarja valitseda vaid Real ise, kui Euroopa meistrite karikasari võideti selle asutamise järel aastatel 1956-60 alustuseks koguni viis korda järjest. Tänavu on Reali õlul kohustus, aga teisalt ka võimalus tõestada, et nad pole ühemehemeeskond. Cristiano Ronaldo lahkumise järel on peaosatäitja rolli astumise võimalus nii Sergio Ramosel, Luka Modricil, Gareth Bale'il kui ka Karim Benzemal.

Sellegipoolest oleks tohutu üllatus, kui võitja või isegi finalist tuleks väljastpoolt viite Euroopa tugevaimat liigat (Hispaania, Saksamaa, Inglismaa, Itaalia, Prantsusmaa).

Või ehk ongi meeskonnale parem, kui eeslaval seistakse kõrvuti ning keegi ei kipu soleerima? Samuti on end vaja tõestada skandaaliga ametisse asunud uuel peatreeneril Julen Lopeteguil. Real ei ole küll ehk nii selge soosik kui eelmistel aastatel, ent kuulub kindlasti väikesesse klubideringi, kelle jaoks oleks igasugune tulemus alla võidu pettumus.

Mida suudab Ronaldo Juventuses?

Lisaks tiitlikaitsjale võib samasse patta panna veel kuus meeskonda. Torino Juventus ei kavatsegi teha nägu, nagu kannaks Ronaldo saabumine nende ridadesse mingit muud eesmärki peale selle, et Meistrite liiga karikas pärast 22-aastast pausi taas koju tuua. Viimased seitse aastat koduliigat valitsenud klubi on jõudnud neljast viimasest aastast kahel küll Meistrite liigas finaali, kuid seal Hispaania gigantidele Barcelonale ja Realile alla jäänud.

Kui Ronaldo suudab Juventuse ihaldatud autasuni vedada, saaks temast alles teine mees, kes suutnud karika pea kohale tõsta kolme eri klubi eest – on tal ju kodus juba üks Manchester Unitediga ja neli Realiga võidetud tiitlit. Varem on kübaratrikiga hakkama saanud vaid hollandlane Clarence Seedorf, kes võitis Meistrite liiga 1995. aastal Amsterdami Ajaxi, 1998. aastal Reali ning 2003. ja 2007. aastal Milani ridades.

Madridi Atletico hooaeg algas 15. augustil Lillekülas võidetud Euroopa superkarikaga ja selle tähistamisega. 2014 ja 2016 jõuti Meistrite liigas finaali, aga kaotati Realile. Kas tänavu suudab Diego Simeone juhitud meeskond tiitlini küündida? Foto: CHINE NOUVELLE/SIPA/Scanpix

«Keegi ei kingi meile midagi, kõik karikad tuleb ise võita,» manitses Juventuse peatreener Massimiliano Allegri pärast portugallase palkamist fänne siiski tagasihoidlikkusele. «Kuid samas on selge, et Ronaldo toob meie ridadesse kogemust ja oskusi. Ennekõike suudab ta motiveerida noori mängijaid arenema ning aidata kogu klubi. Keegi ei ulatanud Realile Meistrite liiga karikaid kandikul, need tulid tänu sellele, et kogu klubi nägi vaeva ja ohverdas palju. Nüüd peame meie sama tegema. Ronaldo väravavõimalused ei teki juhuslikult, ta on võitnud viis korda maailma parima mängija auhinna ja purustanud väravarekordeid,» lisas Allegri. «Ta ihkab alati võita. Juventus on saanud endale mängija, kes on hea väljakul, aga veel parem selle kõrval.»

Atletico ja Barcelona võidunälg

Reali kõrval on traditsiooniliselt tiitlipretendendid ka nende kodused konkurendid Barcelona ja Madridi Atletico. Tallinnas peetud superkarikafinaalis Reali skalbi võtnud Atletico pidi mullu rahulduma «vaid» Euroopa liiga võiduga, ent enne seda jõuti neljast hooajast kolmel Meistrite liiga poolfinaali ja kahel korral koguni finaali, mida võib kindlasti nimetada absoluutses tipus kanna kinnitamiseks. Nüüd, kus Atleticot ei ahista enam uute mängijate ostukeeld, ollakse kirgliku peatreeneri Diego Simeone käe all taas valmis lõpuni võitlema.

Eelmise kümnendi lõpus korraks justkui ainuvalitsejaks kerkinud Barcelona võitis oma viimase tiitli 2015. aastal, ent viimasel kolmel hooajal on nelja parema seast sootuks välja jäädud. Andres Iniestalt kaptenipaela pärinud Lionel Messi ei jää küll nooremaks, kuid kuniks ta Barcelonas mängib, on võimatu Kataloonia au ja uhkust suursoosikute ringist välja arvata – seda enam, et Messil on ebaõnnestunud MMi ja kevadises poolfinaalis Rooma olümpiastaadionil üle elatud häbi taustal kindlasti suur soov näidata, et tema aeg ei ole veel läbi.

Sarnaselt Juventusele ja Barcelonale on ka Müncheni Bayerni käsi pärast 2013. aasta tiitlit käinud põhimõtte «nii lähedal, kuid ometi nii kaugel» järgi. Poolfinaali on pärast seda jõutud viiest hooajast neljal, ent finaali samas enam mitte kordagi.

Pep Guardiola toodi klubisse ühe kindla eesmärgiga. Temast pidi saama mees, kes viib Bayerni taas Euroopa valitsejaks, sest sarnaselt Juventusele ei paku koduliiga võitmine Bayernile enam ammu mingit pinget. Kuid Barcelonaga Euroopa enda taktikepile allutanud Guardiola ei suutnud Bayernis sama teha.

Et sakslastele kõlbas vaid parim, näidati Guardiolale ust. Nagu järgnevad aastad on tõestanud, polnud sellest abi. «Kui keegi suudab Reali lüüa, on see Bayern!» kuulutas alati enesekindel klubijuht Karl-Heinz Rummenigge kevadel enne omavahelist poolfinaali. Ei läinud nii. Nüüd on mindud uut teed ja õnne proovitakse Niko Kovačiga, kel pole küll treenerina veel mingeid suuri saavutusi ette näidata, kuid Bayern loodab, et horvaat kompenseerib selle noorusliku edujanuga.

Maailma kalleim jalgpallur Neymar on Meistrite liiga võitu ihaleva Pariis Saint-Germaini ambitsioonika projekti nurgakivi. Mullu jäädi toppama kaheksandikfinaali… Foto: Lodi Franck/SIPA/Scanpix

Guardiola on aga maandunud Manchester Citysse ja pannud Inglismaa tööstuslinna helesinise poole rõkkama. Eelmisel hooajal võeti Inglismaa liigatiitel seesuguse mängleva kergusega, mis meenutas kangesti Guardiola parimate päevade Barcelonat.

Veider on öelda, et veel kümne aasta eest Inglismaa keskmike hulka kuulunud, ent siis Araabia naftaraha näol kullapaja otsa komistanud City saaks juba ülbelt väita, nagu oleks Inglismaa meistritiitlitest neile vähe. Ometi on neid viimase seitsme hooajaga korjatud juba kolm ning eelmise hooaja ülevõim sunnib šeike aina kõrgemaid sihte seadma.

Pariis ja Manchester toetuvad naftarahale

Paberil on City koosseis suisa nii kõva, et nii mõnigi kihlveokontor pakub neid algava hooaja suurimateks võitjasoosikuteks. Ilmselt neavad sisimas oma ebaõnne kõik meeskonnad, kes neile tänavu vastu loositakse. Viis, kuidas eelmisel hooajal koduliigas võidult võidule purjetati, oli seejuures mitte ainult efektiivne, vaid ka efektne.

Kevadine tuline veerandfinaal Liverpooliga lõppes aga sedavõrd kirglikult, et kohtunikku sõimanud Guardiola peab tänavu avalahingut sootuks tribüünilt vaatama. Varemgi on City ihaldatule lähedale jõudnud, näiteks 2016. aastal langeti alles poolfinaalis, kuid samas pole teiste Euroopa hiiglaste löömine iial tundunud nii tõenäoline kui tänavu.

Cityga üsna sarnases seisus on Pariisi Saint-Germain. Omanikud on klubisse raha pumbanud igal suvel, kõige krooniks muidugi Neymari 222-miljoniline ost Barcelonast. Kevadel läks edasipääsuvõimalus paljuski brasiillase vigastuse nahka, ent kui rivis on nii Neymar, Kylan Mbappe kui ka Edinson Cavani, lööb see trio näost valgeks kõik kaitseliinid.

Kes võivad astuda kõige valusamalt eelnimetatud suure seitsmiku kannale? Esmalt kindlasti kevadine finalist Liverpool, kes on koduliigas teinud võimsa alguse. Jürgen Kloppi hoolealused muutuvad mänguliselt aasta-aastalt üha paremaks ning karismaatilise sakslase rokkiv jalgpall on ka silmale ilus vaadata.

Juventust kõrvale jättes on Itaalia klubid olnud juba aastaid suurest mängust pigem väljas, kuid tänavu tahavad nii Milano Inter kui ka Napoli seda Roma mullusel eeskujul kindlasti muuta. Võimalike üllatajatena võib kümnekonna mainitu kõrvale seada veel Dortmundi Borussia Saksamaalt, ehk ka Tottenhami ja Manchester Unitedi Inglismaalt. Schalke, Hoffenheimi, Valencia või Porto edu oleks aga juba suurüllatus ning kellegi muu pääs poolfinaali võrduks suisa šokiga.

Meistrite liiga 2018-19

• Alagrupiturniiri mängupäevad on 18.-19. september, 2.-3. oktoober, 23.-24. oktoober, 6.-7. november, 27.-28. november ja 11.-12. detsember.
• 1/8-finaalide paarid loositakse 17. detsembril.
• Igal mängupäeval on kohtumistel kaks algusaega - 19.55 ja 22.00 (Eesti aja järgi), mil algab vastavalt kaks ja kuus kohtumist.
• Finaalkohtumine toimub 1. juunil Madridis, Wanda Metropolitano staadionil.