Joosep Susi kolumn: kas video tappis raadiostaarid?

Paul Keresele kingitud raadioaparaat Philips Türil asuvas ringhäälingumuuseumis. Kui see raadio praegu tööle panna, siis spordireportaaže sealt ei kuuleks. FOTO: Lauri Kulpsoo Foto: Lauri Kulpsoo

President Kersti Kaljulaid sattus hiljuti Tartusse spordimuuseumi, kus avas digitaalse spordiga seotud mälestuste kogumise projekti SpordiMälu. Sekka jagus presidendil aega, et kirjeldada ETV-le oma spordipisiku algimpulsse. Jälgime:

«Majade vahel ka kindlasti, aga muidugi raadio ja Gunnar Hololei. Meil ei olnudki kodus televiisorit. See, kuidas mina vaatasin suusatamis- või korvpallivõistlusi, oli nii, et vedelesid diivanil ja kuulasid raadiost seda ülikiiret teksti. See on üks mõnusamaid lapsepõlvemälestusi.» Ja teisal: «Tihtipeale see oligi raadio kõrval. Kui Kalev tuli NSV Liidu meistriks, siis mina ei näinud karika purunemist, kuna olin raadio kõrval.»

Siinkirjutajal – ja ilmselt paljudel teistelgi – tekkis tubli portsjon äratundmisrõõmu. Meenuvad pikad vedelemised põrandal, raadio mängimas, ja Erik Lillo sügav ja võimas hääl Götzisest. Või Tarmo Tiisleri muhedalt põrisev ja usaldusväärne RRR korvpallihallist. Või kuidas Tiit Rääk ja Tiit Karuks Lužniki staadionilt üheskoos Jaak Uudmäe tulemust skandeerisid: «S E I T S E T E I S T K O L M K Ü M M E N D V I I S!»

Kaljulaid meenutas paljudele spordihuvilistele tuttavaid hetki, meeldejäävaid õhtuid, kui raadiomasina läheduses on üritatud võistluspaikades toimuvat ette kujutada. Tõsi, olen truu raadioinimesena tuntavalt kallutatud ja isiklik, aga mulle näib, et Kaljulaidi sõnavõtt oli ühtlasi hüvastijätt kadunukesega.