/nginx/o/2018/09/23/11439774t1h3dfc.jpg)
Eesti vormelisõbrale kangastub Mika Häkkinen peaasjalikult 1998. ja 1999. aasta F1 maailmameistrina. Soomlased mäletavad aga ka kolmandat olulist hetke tema karjääris – 1995. aasta hilissügist pärastlõunat, mil Häkkineni jaoks muutus kõik.
Võigas õnnetus muutis Mika Häkkineni elu tundmatuseni
/nginx/o/2017/05/03/6619831t1hfd5d.jpg)
23. september 2018, 12:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vormelihooaeg 1995 lõppes Austraalias Adelaide'is. Soomlase jaoks oleks seal peaaegu lõppenud kõik. Tema McLarenil lõhkes keset sirget rehv ja soomlane lendas 200-kilomeetrise tunnikiirusega barjääridesse. Häkkinen sai koljuluumurru, tõsised sisesed vigastused ja kui arstid poleks sekunditega temani jõudnud, siis oleks Soome spordilegend siit ilmast lahkunud juba enne, kui ta legendi tiitli jõudis välja teenida.
«Ei möödu päevagi, mil ma sellele ei mõtle,» meenutas Häkkinen Ilta Sanomatele antud intervjuus toda päeva. Järgnenud haiglaravil veedetud kuud tundusid talle vangistusena.
Järgmisel reedel tähistab Häkkinen oma 50. sünnipäeva. 10. novembril möödub tema teisest sünnipäevast 23 aastat. Toonase õnnetuse jäljed käivad mehega kaasas tänaseni – paremast kõrvast ei ole soomlane kunagi kuulnud sama hästi, kui enne avariid.
«See on nagu neljasilindriline mootor töötaks kolme silindri peal,» toob Häkkinen ise võrdluse. Praeguseni töötab ta koos kuulmisaparaatide töötajatega, et leida sarnaste hädade kallal kannatajatele uusi ja paremaid vahendeid kuulmise taastamiseks.
Häkkineni karjääri viimaseks aastaks jäi 2001. Seegi tõi endaga kaasa suure õnnetuse Austraalias, nüüd juba Melbourne’i ringrajal. Seekord põhjustas avarii purunenud vedrustus ja Häkkinen tuhises rehvibarjääri. Vähem kui aasta tagasi oli mees saanud esimest korda isaks ja too õnnetus pani selleks hetkeks kahekordse maailmameistri mõtlema, kas ta ikka tahab edasi võistelda. Lõpuks langes otsus juba 33-aastaselt karjäärile joon alla tõmmata.
«Mu 1995. aasta õnnetus oli nii hirmus, et see oli ka üks põhjuseid, miks ma otsustasin nii vara lõpetada,» sõnas Häkkinen.
