FIFA küll väga tahaks, et nende konkurss oleks ülim, ja panustab sellesse ka palju raha, aga jalgpallimaailma prestiižseim auhind on 1956. aastast välja antud Ballon d’Or.
Spordiauhinna üliväärtuslik osa on temasse köidetud ajalugu – kui iga laureaat suudab auhinna kehandit kasvatada, suurendab selle mõju ja ahvatlus. Kõigil spordiauhindadel seda õnne pole ja nad surevad loomulikku surma, aga Ballon d’Or sätendab igal aastal sama kiiskavalt või eredamaltki.
Ballon d'Or'i puhul tuleb rõhutada, et 1995. aastani oli tegu Euroopa aasta jalgpalluri auhinnaga, mistõttu ei pälvinud seda kunagi näiteks Pele. Ent esimene reeglimuudatus (1995), mis võimaldas esmalt pretendeerida kõigil Euroopas mängivatel jalgpalluritel, ja teine (2007), mis kaotas igasugused geograafilised piirid, andsid auhinnale uue mõõtme ja elujõu.
Praegune Libreeria president George Weah, Ronaldo (see Brasiilia oma), Zinedine Zidane Luis Figo, Pavel Nedved, Ronaldinho, Fabio Cannavaro ja Kaka on Ballon d’Or’i kaasaegsed laureaadid. Ajaloolist hõngu lisavad legendaarsed Stanley Matthews, Lev Jašin, George Best, Gerd Müller, Johan Cruyff, Oleg Blohhin, Michel Platini, Marco van Basten ja Lothar Matthäus.
Need Ballon d’Or’i laureaadid moodustavad kokku väärikusesülemi, mida ei saa osta rahaga või pälvida kõlavate nimetustega, vaid mis tuleb välja teenida usaldusväärsusega.
FIFA tunamullune käitumine – Ballon d’Or’i ühepoolne eemaletõukamine (2010-2015 andsid France Football ja FIFA Kuldset Jalgpalli välja koostöös) ja rivaalitseva auhinna asutamine ei peegelda seda, vaid upsakust ja isekust. Suutmatust austusega ümber käia maailma jalgpallipärandi ühe kroonjuveeliga, mida Ballon d’Or oma eripärasuses kahtlemata on.