Rabedalt alanud mängus tuli esimest korvi oodata üle kahe minuti, kui lõpuks Laden Lucas tabas kaks vabaviset. Pool minutit hiljem tõi mängust esimesed punktid Chavaugn Lewis. Kalevi 4:0 edu oli ka 24:23 lõppenud avaveerandi suurim vahe. Teisel veerandil pääses Eesti meisterklubi ka korraks viie punktiga juhtima, kuid poolajaks oli edu kahanenud taas 49:47 peale.

Poolajalt naasid meeskonnad suurenenud tahtega kaugelt kätt proovida ning avaveerandi seitse tabanud kolmepunktiviset tehti täis juba järgmise kümne minutiga – vennalikult jagades kokku seitse ühele, seitse teisele – ja tabloo näitas Kalevi 71:68 edu. Viimasel veerandajal kasvatati seda tasapisi ja võeti lõpuks kindel võit.

Postimehe tähelepanekud uue hooaja avalahingult:

Rabe algus, nagu uuele hooajale kohane. See väljendus nii tablool, kui skoori avamiseks kulus kahe meeskonna peale üle kahe minuti, aga ka kalevlaste kaitsemängus. Eriti hästi tuli Ventspilsi meestel välja kattest kaitsjate vahetamine, mistõttu tekkisid rünnakutel harjumatu regulaarsusega Taavet-Koljat paarid. Õnneks ei suutnud lätlased neid võimalusi enamasti ära kasutada.

Selged ebakõlad olid ka Ventspilsi mängus ja lätlasest tagamängija Rihards Lomazs oli sinimustvalgete prillidega vaadates pidevalt meeldivalt ärritunud, kui mõni tema leegionär ei pannud korraldusi tähele ja otsustas kokkulepitud lahenduse asemel rünnakul omavolitseda. Seda taas tihti ebaõnnestunult.

Veavaev. Kas see võiks olla eestikeelne vaste foul trouble’ile? Igatahes jättis oma korvi all agressiivselt mänginud Kalev/Cramo mängule selge jälje, et meeskonna vaieldamatult kõige ägedama soenguga mängumees Reggie Lynch sai juba teise veerandi keskel kirja oma kolmanda vea. Üldse kõlas kohtunike vile kuidagi eriti lihtsalt – algul kahjuks kalevlaste, hiljem aga üpris võrdselt mõlema meeskonna vastu. (Kangur kohtunikule: «Aitab, raisk!») See tähendas, et väga kompaktselt ja füüsiliselt alanud mäng muutus vigade kogunemisel palju avatumaks. Teisel poolajal eelistasid mõlemad meeskonnad seetõttu juba kaugelt visata.

Ründelaud! Hüüumärgiga, sest neid kogunes Kalevi kontole lõpuks 22. Abitreener Indrek Reibok võttis asja kokku nõnda: «Eks see ole see hooaja esimene mäng – mingi ärevus on ikka sees. Seda me enne ka ütlesime, et kui visked ei kipu minema, siis üks number, mis peab olema, on lauapallid.» Kokku võitis Kalev/Cramo lauaheitluse 48:30.

Autoriteet Kangur. Avavile eel reisisid mõtted tagasi umbes aastatagusele ajale, kui Kristjan Kangur tõmbas sellessamas Kalevi hallis kontrollmängus Raplaga üle aastate taas selga Kalevi särgi. Jutud mehe rollist olid veidi utreerituna toona lihtsad: vanahärra tuleb ja panustab iga mäng pingilt kümnekonna minutiga ja saab enne pensionipõlve natukene Eesti korvpallisõpru rõõmustada.

Täna jooksis ta väljakule Kalev/Cramo ainsa algrivistusse kuulunud eestlasena ja kamandas seal nagu mees muiste. Vahet polnud, kas tema kõrval seisis kogenum või vähemkogenum kalevlane, kui Kangur midagi ütles, siis kolleegid vastavalt juhistele ka käitusid. Mehe arvele jäi lõpuks 28 minutiga üheksa lauapalli, kolm resultatiivset söötu ja küll vaid neli punkti, kuid need see-eest mängu otsustavatel hetkedel lauavõitluses välja meelitatud vigade eest.

Ei saa me läbi Lätita. Mis seal salata, Eesti ja Läti panid korvpallid ühte spordikotti igati õigel ajal, sest suurem intriig oli Maarjamaalt koos Tartu profikorvpalliga kadumas. Sisuliselt võib juba praegu välja kuulutada, et kalevlased kaitsevad kevadel on meistritiitlit ja küsimus on pigem, milline klubi saab endale tiitli «best of the rest» ja kas äkki saab finaalivastane Kalev/Cramolt ehk isegi mängu või paar kätte.

Eile oli aga Kalevi spordihallis igati mõnus spordiõhkkond ja tribüünid kenasti rahvast pungil. Pingeks on seda võib-olla palju nimetada, aga hinges helises mõnus teadmatus sellest, millises järjekorras Eesti-Läti klubide rosolje meid hooaja lõpus tabelist vastu vaatab. Balti liigas on meeskonnad küll varem mõõtu pistnud, aga kõik kõigi vastu vastasseis on tollest juba ammu iganenud formaadist selgelt potentsiaalirikkam.

Enne mängu:

Kalev/Cramo näitas hooajaeelsetes kohtumistes võimast minekut ning võitis kõik mängitud kohtumised, alistades teiste seas näiteks tugevad Leedu tiimid Vilniuse Lietuvos rytase, Klaipeda Neptunase ja BC Šiauliai. Kui jätta kõrvale veel pikalt põlvetraumaga eemale jääv Erik Keedus ja viimastest kontrollmängudest eemale jäänud Martin Dorbek, siis Cramo sai hooajaks valmistuda täiskoosseisus.

Eesti tippklubi komplekteerimine sujus tänavuse hooaja eel justkui muretult ning järjepanu teatati suvekuudel uute võõrmängijate palkamisest. Hooajaeelsetes sõpruskohtumistes on Cramo liidriteks kerkinud Poola liigast üle tulnud tagamees Chavaughn Lewis ja väike äär Ivan Almeida. Uute tulijatena on korvi all ameeriklased Reggie Lynch ja Landen Lucas, kes esialgu on Eesti publiku jaoks küsimärkideks.

Eelmise aasta tiimist jätkavad serblasest tagamees Branko Mirkovic, eestlased Kristjan Kangur, Janari Jõesaar, Martin Dorbek ja Erik Keedus. Tartust toodi tagasi ääremängija Kristjan Kitsing ja kogenud mängujuht Tanel Sokk. Noorust lisavad tiimile valgevenelane Maksim Salaš ja Madis Soodla.

Ventspilsil oli aga probleeme kuni viimaste kontrollmängudeni, kus kaotati kahel korral kuue punktiga (87:93 ja 75:81) venelaste Krasnojarski Jenisseile. Esimeses kohtumises sai Janis Antrops, kelle naasmise aega pole veel selge. Ka leegionär Jonathan Arledge ei saa veel täistuuridel treenida ning Janis Berzinš pole samuti klubi juurde jõudnud.

Meeskonna põhilisteks vedajateks on eeldatavalt kolm ameeriklast: 27-aastane ja 206 cm pikkune ääremängija Arledge ja tagamehed Aaron Johnson (29-aastane, 173 cm) ja Anthony Beane (24-aastane, 188 cm). Kohalikest meestest on tiimis näiteks Läti koondisesse kerkinud tagamees Rihards Lomazs, kogenud tsenter Rolands Zakis ning Valga/Valka klubi esindades ka Eesti publikule silma jäänud Roberts Freimanis, aga tuntud lätlasi jagub Ventspilsis igasse liini.