Marek Tiitsi kolumn: hädapasundajate Islandi-paradoks

Rahvaarvult väikese Islandi jalgpalliedu tekitab Eestis trotsi, ent edu põhjustel – pikaajaline strateegiline mõtlemine ja tegutsemine – kaeblemise ajal enamasti ei peatuta. Foto: Arnd Wiegmann

Viimastel nädalatel on saanud spordiajakirjanduse meelisteemaks Tartu korvpalli madalseisu kõrval hädapasundamine Eesti jalgpalli teemadel. Noortekoondiste viimase viie aasta saldo on masendav, kodune kõrgliiga ei paku ühele pasunamehele midagi ja teisele liiga vähe.

Nii omamaises jalgpallis kui ka korvpallis on tõenäoliselt tegemist kõige lihtsakoelisema mälulühidusega, mis inimesi ikka ja jälle kummitab.

Kaheksa aasta eest, kui Eesti korvpallimeistriks krooniti ropult põneva finaalseeria järel Tartu Rock, hõbeda võttis Rakvere Tarvas ning Kalev/Cramo jäeti sootuks pronksile, ei paistnud kusagilt ühtki hädahüüdu ega pasunameest. Rain Veideman valiti hooaja parimaks nooreks, Andres Sõber parimaks treeneriks ja Janar Talts paugutas finaalseerias nagu pöörane. Koduses kossus olid asjad korras, põnevust jagus, saalid olid täis, oma mehed ja noored möllasid kõrvuti leegionäridega. Idüll nagu pühapäevahommikuses pannkoogilauas. Maasikamoos ja aurav kakao, kõrval rukkililledega kristallvaasike.