/nginx/o/2018/09/28/11453487t1h4a24.jpg)
/nginx/o/2018/10/01/11459746t1hca3c.jpg)
Suvi möödus sellel aastal kuidagi eriti kiirelt, kuid samas on jällegi tunne, et ega väga pikemaks seda venitada ei tahakski. Aega jagus just parajalt, et vajalik treeningtöö saaks edukalt tehtud ning natuke ka Eestile ebatavaliselt sooje ja päikeselisi päevi nauditud.
Kuumus muidugi suviselt suurte mahtude ja intensiivsete treeningute läbimist lihtsamaks ei teinud, aga iga kell eelistan seda sügisese jaheda vihmaga läbimärjana lasketiirus kõhuli matil lamamisele.
Laskesuusatajate hooaja ettevalmistusperioodi jagavad justkui kaheks veidi erinevaks osaks augusti lõpus toimuvad Eesti meistrivõistlused ja suvised maailmameistrivõistlused. Kevad ja suvi mööduvad suurte treeningmahtude ja tugeva põhja ladumise tähe all, ehk eesmärgiks on arendada füüsilist vastupidavust ja lihasjõu taset nii heaks kui võimalik. Sügisel muutuvad treeningud juba intensiivsemaks ja erialaspetsiifilisemaks. Siis hakkab treeningutesse tulema aina enam võistlusele sarnase olukorra tekitamist nii rajal kui lasketiirus, sest eesmärgiks on keha suvise töörügamise režiimilt kiireks saada.
Minu suvine ettevalmistus möödus kodustel Otepää radadel, kuid nädala veetsin ka suuskadel Torsby suusatunnelis, kus temperatuurivahed olid üsna ekstreemsed. Väljas lõõmas päike +30 kraadise kuumusega ja 2 km pikkuses lasketiiruga külmikus oli 5 külmakraadi. Sügisesed võistlused andsid positiivset tagasisidet tehtud töö ja sõidukiiruse arengu osas ning loodan sama suunda edukalt jätkata ka teisel poolel ettevalmistusest.
Kui eelmisel aastal treenis naistekoondis vaid kodusel merepinna kõrgusel, siis sellel hooajal toimuvad sügisesed treeninglaagrid keskmäestikus. Paar päeva ülikoolis ja juba alustasingi kahenädalase laagriga Obertilliachis, Austrias, 1400 meetri kõrgusel. See väike küla on populaarne treeningpaik paljude laskesuusakoondiste seas ning ka sel suvel olid rajad tuntud nimesid täis.
Vahetult meie saabudes lõppes laager Tšehhi naistel ning tiir ja rajad olid vaid meie koondise päralt, kuhu kuulusid viis meessportlast ja viis naissportlast. Lisaks peatreener Indrek Tobreluts, abitreener Rain Kuresoo, füsioterapeut Allar Lamp ja kokk. Huvitav fakt: kogu treeningkompleksi on aidanud kavandada ka Ole Einar Björndalen, sest laskesuusakuningas elas ja treenis suure osa oma karjääri ajast just seal.
Treeningtingimused, lasketiir, rulli-, jooksu-, ratta- ja matkarajad on Obertilliachis väga head ning ilm soosis meid samuti, olles just parajalt soe ja päikeseline. Avastasin, et rattateede ühendus on siin tagasihoidlikult öeldes võimas, sest oma treeningul märkasin erinevate trasside silte, millest üheks oli näiteks Veneetsia-München.
Üks põhjus, miks mägedesse treenima minnakse, on aklimatiseerumisprotsessiga harjumine. Kodused tingimused ja rajatised Otepääl on treenimiseks väga head, kuid arvestama peab ka sellega, et talvel keskmäestikus hästi võistlemiseks on kehal vaja harjuda ka sealse väiksema õhu hapnikusisaldusega. Samuti on suureks plussiks maastik. Otsi Eestist palju tahad, aga kuskil ei leidu 12 km pikkust järsku asfalteeritud tõusu, mille võistlustempos läbimine võtab poolteist tundi.
Startisime 600 m kõrguselt merepinnast ning treening lõppes 2050 m kõrgusel, kus õhk on juba tunduvalt jahedam ja hõredam. Need tõusutreeningud koos võistlusega olid ka laagri kõige olulisemad ja raskemad pingutused. Samuti mõjub keskkonnavahetus vaimule vägagi värskendavalt ja annab juurde mõnusalt positiivset energiat ja indu.
Mäestikus treenimisel on palju plusse, kuid nagu iga hea asjaga, käivad ka sellega kaasas omad ohud, millega peab arvestama. Neid on küll palju, kuid üheks olulisemaks, mida välja tuua, on see, et mida kõrgemal treenida ja elada, seda vähem on õhus hapnikku, mistõttu muutub keha taastumisvõime aeglasemaks. See omakorda muudab intensiivsete treeningute ja mahtude mõju kehale koormavamaks ning vinti üle keerata on palju lihtsam.
Väga oluline on jälgida enesetunnet ja muutusi, mida aklimatiseerumine kehas tekitab. Enda puhul olen täheldanud, et ühe üpris tüütu muutusena hakkab mu keha selle protsessi käigus topelt koguses vedelikku kaotama. Seega pean mägedes jooma, ja palju.
Kohalike elurütm on seal meie omast veidi erinev ning igal veerandtunnil löövad kirikukellad vajavad alguses natuke harjumist. Küla äratab hommikul üles kella viiene kelladekoor, mille järel kostub õige arv lööke iga veerandtunni möödudes ja ka igal täistunnil. Olen märganud, et paari laagripäeva möödudes hakkan enamasti ka ise vähem telefoni- ja käekella vaatama ning kasutan aja arvestamisel kirikukellade abi.
Elurütmi erinevus tuleb välja näiteks ka sellest, et suurem osa poodidest ja asutustest on avatud kellaaegadel 7-12 ja 15-18 ning puhkepäevadel hoopis suletud. Laagris olles peab sellega üpris palju arvestama, sest meie päevaplaanis on treeningajad täpselt samadel kellaaegadel.
Eestis oleme harjunud, et väga ette mõtlema ei pea ja oma oste saab teha just siis kui mõte pähe hüppab. Kui vaja, siis mine poodi kasvõi jõululaupäeval, enamus ostukeskuseid on isegi siis avatud. Samas arvan, et see on asi, mis võiks tegelikult ka Eestis rohkem levinud olla. Inimesed võtavad olemist kuidagi rahulikumalt ja tunduvad enamuses kuidagi rõõmsamad.
Loodan, et postitus andis väheke aimu meie laagritegemistest ning kui tahaksid midagi küsida või lihtsalt tagasisidet anda, siis kirjuta oma mõtted kommentaaridesse või otse mulle aadressil meril.beilmann@biathlon.ee. Kirjuta julgelt ja kohtume järgmises postituses!
