Rapla treener Ruut: mulle ei meeldi meeskonnaga paigal tammuda

Korvpallitreener Indrek Ruut (keskel) oma jüngritega nõu pidamas. Foto: Siim Solman / Nädaline

«Ma ei taha laskuda eufooriasse ja hõisata, et nüüd on kõik jube hästi… Võib-olla tuleme juba teisipäeval Valgast nuttes koju tagasi.» See lause kuulub koduse korvpalli tänavuse suurima üllatuse sepistanud treenerile Indrek Ruudule.

Ruudu ettevaatlikkus on mõistetav. Koduliigas tiitlikaitsja Kalev/Cramo alistamine võib noortel mängumeestel tekitada mõtetes ettearvamatut reaktsiooni. Rapla Piimameister Otto nime kandev kooslus aga peamiselt noortest koosnebki.

Meistriliiga meeskonnal on tillukese Rapla elanike südames eriline koht. Sugugi harvad pole korrad, kui mõni aasta tagasi valminud, valgusest säravasse spordihoonesse koguneb lemmikute mängu jälgima 800–900 inimest. Arvestades seda, et linnakeses elab umbes 6000 inimest, on see väga võimas näitaja. Inimesed pole pidanud pettuma – koduses liigas on seni võidud ja kaotused pooleks ning tabelis asutakse soliidsel neljandal kohal.

«Loomulikult ei saa ma väita, et oleme juba Kalevi või Tartu Ülikooli tasemel, kuid mullusega võrreldes oleme paremaks muutunud. Andre Pärna sugune kogenud mees on noortel abiks ja asjad hakkavad paika loksuma,» märkis Ruut. «Nüüd tuleb tööd teha, et ebastabiilsust vähendada. Kui Tartu peatreener Indrek Visnapuu räägib, et tal on noor meeskond, mis siis meie oleme…»

Ruut rääkis, et jagab kuulsa Ateena Panathinaikose legendaarse peatreeneri Želiko Obradovici tõekspidamist mitte hakata igal suvel koosseisu põhjalikult uuendama: «Obradovic on rääkinud, et võtab uueks hooajaks tavaliselt juurde üks kuni kolm mängijat. Siis ei pea meeskonda pidevalt nullist üles ehitama,» selgitas ta. «Meiegi oleme suutnud oma põhikoosseisu säilitada, juurde tulnud Pärn on aga nii kogenud mees, et suudab siin kohaneda.»  

Rapla meeskonna mäng sõltub paljuski tagaliinist, kus toimetavad 20-aastased Janar Soo ja Sven Kaldre ning 18-aastane gümnasist Rait-Riivo Laane. Ja kuigi Ruudu sõnul on neist Soo mänginud väga stabiilselt, annab treener endale aru, et sellises vanuses võivad ärakukkumised tulla äkki ja sügavale. «Mängime detsembri lõpuni ära, siis võib teha sügavamaid järeldusi,» nentis ta.

Väike torm teeklaasis on siiski juba tekitatud ning juba leidub neidki, kes võrdlevad Raplat tunamullu komeedina kerkinud ja lõpuks meistriliiga finaali jõudnud Rakvere Tarvaga. Ruut püüab nii kõrgelennulisi võrdlusi vältida. Tema sõnul ei saa neid veel Rakvere kogenud meeskonnaga võrrelda, kuid süües kasvab isu ja kahe-kolme aasta pärast sooviks ta koos Rap­la meeskonnaga juba finaalikoha eest võidelda.

«Mulle ei meeldi paigal tammuda ja aastaid 5.–8. kohani mängida. See oli ka üks põhjus, miks Pärnu periood minu jaoks ümber sai,» sõnas Ruut. «Kui kõvasti tööd teha ja hästi mängida, võib Raplaga kuhugi jõuda. Samas võib tekkida olukord, kus me ei suuda Sood või Laanet siin kinni pidada. Praegu oleme rõhunud väikesele rahale, ent rohketele mänguminutitele, rikkamate klubide pakkumiste vastu ei saa me aga hakata. Usun, et Kalevi ja Tartu parimate meeste kuupalk on sama suur kui meie meeskonna kõikide mängijate kuutasud kokku.»

Käed rüpes Rapla klubi asjamehed ei istu. Jaak Karp teeb pidevalt tõsist tööd, et leida meeskonnale uusi toetajaid. Ruudu arvates ei pea sponsor olema Rapla oma firma, väikeses kohas lihtsalt pole nii rikast tööstust.

Seni tuleb aga kombineerida keskpäraste võimalustega ja tegelikult ei saa Rapla meeskonda nimetada isegi professionaal­seks tiimiks. Vanemad mehed Andre Pärn ja Raido Ringmets käivad iga päev tööl ja harjutavad koos meeskonnaga vaid õhtuti, Laane nühib aga hommikuti koolipinki, osa mehi käib ülikoolis.

«Stabiilselt teevad kaks korda päevas trenni vaid neli meest. Just kogu meeskonna treeningukordade arvu suurendamises näen suurt varu. Esialgu pole veel selge, kuidas seda teha, kuid küll elu paneb asjad paika,» sõnas ta.

Üheks Rapla meeskonna arengu alustalaks peab peatreener osalemist Balti liiga teises divisjonis. Teda ei häiri teadmine, et seni on seal lepitud vaid kaotustega. Tuleviku tarbeks on nendest mängudest ammutatud palju kasulikku.

«Üks Balti liiga suuremaid eeliseid on võimalus mängida enda jaoks tundmatute meeskondadega. Eestis tunned ju kõiki vastaseid läbi ja lõhki ning noortes on väga kerge tekkima arvamus, et näiteks Gre­gor Arbet ja Illimar Pilk on nagunii paremad mängijad,» rääkis Ruut. «Läti ja Leedu klubide kohta selliseid mõtteid ei teki. Saame hoopis vähemalt kaheksa huvitavat mängu teistsuguste vastastega.»