«Kas käesurumine on ikka piisavalt turvaline?» uuritakse Salisbury jalgpallimeeskonna mängijate käest. Närvimürgirünnakud Inglismaa väikelinnas on elu muutnud ka jalgpalluritel, vahendab BBC.
Salisbury jalgpallimeeskonna argipäev: kas mängite kummiülikondades ja kas te nakkate?
/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
9. oktoober 2018, 12:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
4. märtsil mürgitati Suurbritannias Salisburys endine vene topelttagent Sergei Skripal ja tema tütar Julia. Briti valitsuse teatel viitavad kõik märgid Moskva seotusele mürgitamisega ning Vene valitsus on keeldunud selgitamast, kuidas sai võimalikuks Nõukogude Liidus sõjalisel otstarbel välja töötatud närvimürgi Novitšok kasutamine Suurbritannias. Moskva eitab seotust juhtumiga.
Salisbury, Inglismaa katedraalilinn üritab juhtunust siiani toibuda. Intsident on probleeme tekitanud ka kohaliku klubi, seitsmendas liigas pallivatele jalgpalluritele.
«Minult küsitakse, kas Novitšok mõjutab sind? Kas see vähendab teie toetust? Vastan neile, et räägime jalgpallist,» räägib klubi president Ian Hammond. Siiski möönab ta, et jalgpallurid ei julge Salisburys enam poeski käia ning nendelt küsitakse, kas nendega kätt tohib suruda.
Meeskonna peatreener, endine Portsmouthi, Birminghami ja Millwalli jalgpalliklubide ründaja Steve Claridge tunnistab, et paljud treeneridki on talt huvitavaid küsimusi küsinud.
«Kas kätt on ohutu suruda? Kas te mängite kaitsvates kummiülikondades või tavalises vormis?» toob ta näiteid erinevate vastaste küsimustest. «Aga arvan siiani, et palju tõenäolisem on autoõnnetuses hukkuda kui Novitšoki rünnaku alla sattuda,» tõdeb ta.
Seejuures on Claridge ise ka klubi direktor ning aktsionär ning eelmisel hooajal mängis ta meeskonna eest veel ka isegi. Eelmise aasta augustis murdis ta aga Inglismaa karikasarjas kaks roiet ning käeluu ja enam jalgpalliväljakule ei tõtta.
Tema sõnul on aga just jalgpallimeeskond see, kes üritab linlaste muresid eemale viia. «Sellised juhtumid toovad tavaliselt inimesi kokku,» räägib ta. «Inimesed on ohust teadlikud, aga nad pole lollid. Kõik saavad aru, et riski enam pole.»