Poolteist aastat 5-4-1 mängujoonist pruukinud Eesti jalgpallikoondis eesotsas peatreener Martin Reimiga peaks kaaluma neljamehelise kaitseliini juurde naasmist.
Aitab katsetamisest! Viiemehelise kaitseliini koht on ajaloo prügikastis (2)
25. märtsil 2017 otsustas Eesti jalgpallikoondise peatreener Martin Reim MM-valikmängus Küprosel läbi viia taktikalise revolutsiooni. Eelmise aasta lõpetanud 1:8 saun Belgias valusalt meeles, leidis ta koos abilistega: vajame viiemehelist kaitseliini. Senisest 4-2-3-1 mängujoonisest sai 5-4-1.
Kaitse keeratigi märksa tugevamalt lukku – kinnituseks väravateta viigid Küproselt ja Kreekast ning 1:0 koduvõit Küprose üle, samuti maavõistlustelt võetud skalbid Horvaatia, Läti ja Leedu vastu. Ent mida aeg edasi, seda enam on elu näidanud: tol skeemil ilmnevad siiski suured puudused. Paraku kipuvad need olema kasuteguritest kaalukamad.
Mida head ja halba on pakkunud Reimi juurutatud 5-4-1? Kas oleks aeg poolteist aastat katsetamist unustada, võtta õpitust kaasa kasulik ja minna tagasi neljamehelisele kaitseliinile? Aga kuidas sel juhul nupud platsile asetada ja millised rollid neile anda – arvestades meie niivõrd kitsukest mängijatearsenali?
Püüame lahendusi leida ja tõdeme kokkuvõtteks: Eesti vajab muutust, pidagu mõni seda siis ajas tagasi rändamiseks või mitte. Tark õpib vigadest, mitte ei jää kangekaelselt neisse kinni. Vahepealse 21 kohtumisega (8 valikmängu ja 13 maavõistlust) süvenes arusaam, et Reimi&Co juurutatud skeem ei olnud ega ole ka saa meie palluritele siiski omaseks – mis on täiesti mõistetav, sest igapäevaselt koduklubides seda ei pruugita.
Samuti pole sugugi vähetähtis, et oleme vastastele muutunud liiga etteaimatavateks. Eestiga mänguks valmistumine on kui avatud raamatu lugemine. Muutus ehk 4-2-3-1 ja 4-1-4-1 formatsioonidele üleminek annab treeneritele märksa enam võimalusi ja mänguruumi.