Alates 2015. aastast Leedu laskesuusakoondise peatreenerina tegutsenud endine olümpiasuusataja Meelis Aasmäe võttis aja maha ja siirdus spordiradadelt hoopis ehituse erialale.
Meelis Aasmäe loobus Leedu laskesuusatajate peatreeneri kohast
«Pärast Pyeongchangi olümpiat ütlesin Leedu alaliidu presidendile, et võib hakata minu asemele uut meest otsima. Hooaja tegin seal lõpuni, aga uut enam ei alusta,» ütleb 46-aastane Aasmäe, kes veel Sotši olümpial (2014) oli ametis Leedu laske- ja murdmaasuusatajate hooldemehena, kuid seejärel ülendati biatlonistide peatreeneriks.
«Põhjus on äärmiselt proosaline: olen juba nii kaua mööda ilma ringi keerutanud, et lihtsalt ei jõudnud enam. Tundsin väsimust, pea tahab sellest kõigest puhkust,» sõnas Aasmäe, kelle hooldemehe ja treeneritööle eelnes suusatajakarjäär. Sinna mahtusid osalemised Nagano (1998) ja Salt Lake City (2002) taliolümpiatel ning neljal MMil. Aasmäe kuulus kolm korda tiitlivõistluste esikümnesse mahtunud Eesti teatemeeskonna koosseisu. Enne Leetu kolimist tegutses ta Eesti laskesuusakoondise hooldetiimis.
«Kunagi ei tea, mis tulevik toob. Aga praegu soovin kodusem olla ja vähemalt seniste kuude jooksul olen end niiviisi hästi tundnud. Käin tööl, tegelen ehitusega,» ütles kauane suusamees.
Samas lisas ta: «Praegu olen spordist eemal – ühtegi õpilast mul pole, käin vaid enese jaoks liigutamas. Samas tean, et kui oled sellele kuradile kord juba näpu andnud, läheb terve käsi iseenesest kaasa. Ütlen siis nii: hetkel olen aja maha võtnud. Kuid leedulased on juba talveks appi kutsunud – mine tea, äkki lähengi. Kuid lubanud ma midagi pole.»
Aasmäe lisas, et leedulaste tööks pakutud tingimused ei omanud ta otsuses mingit kaalu. «Olümpiahooajaks lõid nad meile võimalused, mille kohta saab kindlalt väita, et võeti olukorrast maksimum. Leedus on talispordiga olukord keeruline, isegi võrreldes Eestiga. Seal loevad ainult medalid, kõik muu on tühine. Seepärast on ka koondis väike,» kirjeldas ta, märkides, et alaliidu juhtkond jäi näidatud tulemustega rahule.
Tomas Kaukenas kerkis Pyeongchangis üheks suuremaks üllatajaks, saades sprindis 17. ja jälitussõidus 13. koha.