Hääletuse lõpuni on jäänud

Intervjuu: värske olümpiapronks Greta Jaanson tegi isa Jürile perfektse sünnipäevakingituse
Ränkraskele aastale kauni punkti pannud sõudja: lähedaste kannatuseta poleks ma seda suutnud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Greta Jaanson pärast pronksist finišit.

FOTO: EOK

Jaansonide sõudedünastia on medali võrra rikkam – isa Jüri kahele olümpiahõbedale teenis Buenos Airese noorteolümpialt lisa 18-aastane tütar Greta, kes sai neljanaiselises sprindifinaalis kolmanda koha. Kõige kirkamast medalist jäi lahutama üle, hõbedast alla kahe sekundi, aga neid Jaanson taga ei nuta – haiguse tõttu suuresti aia taha läinud hooaeg sai pronksigagi imelise lõpu.

Greta, sinu vahetuid medalivõidumuljeid on enamik Eesti spordisõpru läbi sotsiaalmeedia, uudistesaate või veebiportaalide juba näinud. Kas nüüd, kui sõidust on möödas seitse tundi, on need emotsioonid kuidagi lahtunud ja seedinud või on kõik ikka veel nii tore, imeline ja vahva?

Ma tegelikult arvan, et need õige tunded pole veel kohalegi jõudnud. Ma käisin siin terve päev ringi, see medal kogu aeg lähedal ja no kuidagi ei jõua kohale, et noorteolümpia medal on käes.

Tunne on väga imeline ja ma ärkan veel hommegi üles ja olen sellest hämmingus, sest see oli tõesti minu jaoks ootamatu. Juba poolfinaali jõudmine oli ootamatu, rääkimata siis sealt finaali pääsemisest. Kõik on siin lihtsalt nii positiivne. See oli täiesti emotsiooni pealt tulnud sõit ja kolmas koht, sest meil on nii tore tiim ja lahedad inimesed. Mul on endal siin nii hea olla ja ma tõsiselt nautisin seda võistlust. Kõik ongi nii hästi: asjad jooksid õigel hetkel kokku ja nii see medal tuli.

Kui me enne koondise Argentiinasse lendu sinuga rääkisime, siis sa arvasid, et kõik see, mis sinuga on viimase aasta jooksul juhtunud - haiguse küüsis veedetud talv ja siis ema Tatjana käe all treenima asumine – võiks või peaks tähendama kvaliteedihüpet järgmisel hooajal. Nüüd siis tuli preemia veidi varem kätte.

See medal mõjub praegu emotsionaalselt ja vaimselt tõsiselt värskendavalt. Aasta on olnud kohutavalt raske ja … Ma ei oska paremat punkti sellele ettegi kujutada, kui noorteolümpia medal. Ma tunnen, et ma olen selle nimel tööd teinud ja olengi seda tulemust väärt.

See aasta algas halvasti, kestis halvasti ja nüüd ma tunnen lõpuks, et olen tagasi järjele saamas, ja see on väga hea tunne!

Kuidas see kummalise formaadiga noorteolümpia võistlus üldse sinu jaoks oli? Kui finaalis võisteldakse vaid neljal veel, 500-meetrisel distantsil ja sa näed, et neljas sportlane on sinust viie sekundiga maas, siis kas sa jõudsid mõelda, et medal on käes, või jahtisid mõtetes veel kahte esimest?

Kuna startide vahe oli tänasel päeval väga väike – poolfinaali ja finaali vahel vaid 30 minutit –, siis tegelikult olin ma finaalis starti minnes alles hämmingus sellest, et olen nelja parima seas. Ja siis tuli see mõte, et kui ühe vastast võidan, siis saangi medali. Aga ega ma võistluse ajal väga kõrvale ei vaadanud ja teistele ei keskendunud – vaid ühe korra lõpus vaatasin kõrvale. Ma olin täielikult enda sõidus sees ja valmis endast kõike andma.

Ja ausalt, mult poleks rohkem saanudki tulla. See oli kõik – nii palju, kui üks inimene suudab endast selle 500 meetri peal anda, nii palju ma sinna ka jätsin. Olen kohutavalt rahul.

Sõitudest võib-olla veel nii palju, et rahule ma ei jäänud ainult oma esimese eelsõiduga, kus jäin kolmandaks – seal tõmbasid jalad lõpus end täiesti piimhapet täis. Aga juba õhtul sain end hästi käima, võitsin järgmise eelsõidu, mis oli minu jaoks täielik üllatus, siis võitsin ka veerandfinaali, mis, noh, oli veel suurem üllatus. Ja edasine on juba teada.

Treenerist ema Tatjana Jaanson: medal, super!

«Medal tuli, super!» kommenteeris sõudetreener Tatjana Jaanson tütar Greta pronksivõitu noorteolümpial. «Hüpoteetiliselt oli alati võimalus olemus, aga ega sa kunagi ette ei tea, sest võistluse formaat oli teistsugune ja paadid kohapealt antud ehk ennustada oli väga raske.»

Jaanson on tänavusest suvest ka tütre treener. Ema käe alla harjutama läks Greta pärast haiguse nahka läinud talve. «Kui sportlasel on tervisega probleeme ja ta ei saa täismahus treenida, siis on tal alati suur mure, sest vaja on veel õudselt areneda,» rääkis Tatjana Jaanson tütre keerulisest aastast. «Treenerina on mul selliseid olukordi varemgi juhtunud ja ma olen juba elukogenud inimene. /…/  Emana ma ei taha öelda, et see on kuidagi kergem, aga ma mõistan seda, et kui inimene ei saa endast kõike anda, siis tuleb olukorraga leppida, oodata, kuni tervis korda saab ja siis edasi minna.»

Tatjana ja Greta Jaanson aastal 2008.

Urmas Luik/Pärnu Postimees

Mida see sportlase jaoks tähendab, kui on pooletunnise vahega vaja teha 500-meetrised spurdid, mitte sõuda järjest kaks kilomeetrit?

Vahe on tohutu. 500 saab sõita peaaegu igaüks. 2000 meetri jaoks on vaja tohutult head vastupidavust, pikka tööd, aga 500 on sõudjatele sprint – 80 tõmmet nii kiiresti, kui suudad. Natukene on vaja ka vedamist, kui on tuulisem ilm, et kuidas aeru vette ja välja saad, ja väga palju loeb ka emotsioon.

Mind aitaski väga palju see, et läksin võistlema väga julge pealehakkamisega ja ei hoidnud end üldse tagasi. Keskendusin ühele tõmbele korraga ja see sprindis loebki. Kahel kilomeetril pead mõtlema taktika peale – kus tõsta tõmbesagedust, kus teha nüüd kümme tugevamat tõmmet … Aga 500 meetris lihtsalt lähed ja paned nii palju kui tuleb. Ja siis finišis vaatad, kellel tuli rohkem.

Tegelikult ma olen õnnelik, et võistlusdistants oli siin lühem kui kaks kilomeetrit, sest siin toimub spordipidu. Vaatamata sellele, et tegu on suurvõistlusega, siis tegelikult ma suhtlen siin inimestega ja saan uusi tutvusi-sõpru, siin on kõik on kuidagi nii tore. See võistlus ongi noorte jaoks tehtud ja nauditav.

Kas sa tead, et sa oled nüüd esimene Eesti sportlane, kes suviselt noorteolümpialt medali võitnud? (Talvistel mängudel võitis Rene Zahkna 2012 kaks hõbedat. Eile lisandus medalivõitjate sekka ka iluvõimleja Adelina Beljajeva, kes teenis võistkondliku hõbeda – V.V.)

Ma teadsin, et ma olen praegusest koondisest esimene ja ka esimene sõudja, aga et ka päris esimene … Aga ega see minu jaoks medali väärtust ei tõsta ega langeta. Jah, ma olen noor. Jah, need on noorte olümpiamängud. Aga siin on kohal noorte paremik ja see ongi meie tee algus. Las me oleme õnnelikud oma medalite üle ja küll me jõuame ka suurte tegudeni.

Greta Jaanson naudib Buenos Airest - nii võistlust kui noorteolümpia melu

FOTO: Rando Reining/EOK

Teades, et su ema on su treener, siis millise sisuga see esimene õnnitluskõne kodunt tuli – kas vanem õnnitles last või treener hindas sõitu?

Kõik tagasiside, mida ma olen saanud, on olnud imeline. Mul ei ole lihtsalt sõnu selle kirjeldamiseks. Mu isal on tulemas sünnipäev (14. oktoober – toim) ja tema ütles mulle, et ma olen teinud imelise sünnipäevakingituse. See läheb mulle tõesti südamesse, sest ma tunnen, et inimesed hoolivad. Samuti mu ema helistas, rääkisime ja need olid ülevoolavalt soojad tunded ja head emotsioonid. See oli ema ja tütre, mitte treeneri ja sportlase vestlus.

Ma olen ülimalt tänulik, et inimesed on mind läbi raskuste kannatanud. See erakordne aasta, millest olen nüüd läbi saanud ja selle niimoodi lõpetanud … Ma ei oleks seda suutnud ilma enda jaoks kallite inimeste kannatuseta. Võib-olla ma ei väljendagi seda vahest piisavalt, aga ma olen tõesti neile tänulik.

Tagasi üles